Hea tervisliku seisundi säilitamiseks on läbi aegade peetud oluliseks ennetavaid tervendava toimega tegevusi. Selleks suhtlesid meie esivanemad üleloomulike jõududega tavareaalsusest erineval tasandil, muuhulgas läbi rõivaste ja ehete sümbolkeele. Igapäevast kaitset on pakkunud ja heaolu suurendanud kindlad rõivaesemed ja teised inimkäe poolt valmistatud esemed, mis kannavad endal sümboleid ja ornamente.
Rõivaesemeid on kasutatud suhtluseks erinevate inimrühmade, samuti inimese ja üleloomulike jõudude vahel. Esemetele pole iseenesest omane suhelda ümbritsevaga, tähenduse aktiveerib inimene. Maagiasüsteemis ühepoolseid tegusid pole, sest kui tervendaja sooritaks näiteks teadmatusest oma toimingud valesti, nii et need ei suuda soovitud jõude tegutsema panna, siis selliseid sõnu ja žeste ei loetaks maagiasüsteemis üldse tegudeks.
Punane, eriti madarapunane on kahtlemata kõige enam mainitud värv, kui teema puudutab tõrje- ja ravimaagiat. Verevakarvalistest riideääristest – alläärest, varrukatest, kraest – ei saanud tumedad jõud ja haigused sisse pugeda. Üheks levinumaks näiteks võib ka tänapäeval lugeda Mulgi kuubi, mida ääristab varrukasuudes, kaelaaukudes ja mujalgi punane kaaruspael. See on hoidev ja kaitsev ega lase vanakurjal kuuevoldi vahelt inimesele kallale tulla.
Punane pael on omanud veelgi laiemat rolli piiraja ja takistajana. Kihnust on teada, et punane pael aitas võita katku. Põhjasõja ajal, mil ka Kihnut tabas laastav nakkus, võeti appi madarapunane pael haiguse tõkestamiseks. Kui selline pael veeti üle tee, ei saanud katk ega teisedki haigused edasi minna.
Raske talutöö tegemisel jäid naistel käed tihti randmeist kangeks ja hakkasid valutama, selle ravimiseks tuli randme ümber siduda punane lõng. Noor perenaine sidus pulmarituaali käigus peigmehe majja saabudes punast lõnga, vöid või punasekirjalisi kindaid strateegilistesse paikadesse: lauta, sängi külge ja mujale, kus need tema edasisi töid ja tegemisi võisid toetada.
Kontakti loomises ümbritsevaga on meie esivanemad lähtunud iseenda mõõdupuust: nagu mina teistele, nii teised minule. Näiteks, Võrumaal pannud inimesed haiguse puhul hiiepuu otsa riideid – nimelt selle kehaosa riideid, kus haigus inimesel olemas. Oli pea haige, riputati rätik, tanu või müts puu otsa; keha haiguse puhul rätik, vööd; jalgade haiguse puhul sukad, käte haiguse puhul kindad, silmade haiguse puhul käterätik. Sarnaselt on toimitud tervenemise eesmärgil tänapäevalgi näiteks Tartumaal Võnnu kihelkonna Mäesuitsu hiies.
Eelkirjeldatud uskumused ja ohvritaiad näitavad, et läbi aastasadade on maarahvas püsinud usk ohverdamise tulu toovasse ning tervendavasse mõjusse. Ohvriandide olemus ja sümbolistlik tähendus on küll ajas muutunud, kuid inimeste soov tagada hea tervis on jäänud igipõliselt kestvaks.
Autor: Anneli Sirp, Põlistarkuste ja Rahvaravi Kool
Allikas: Marit Külvi lõputöö “Käsitööesemete tervendavast mõjust maarahva uskumustes”
