Tajume maailma olenevalt sellest, milline on meie teadvuse seisund. Igal hetkel on valida, kas loome oma teadvusseisundi kaudu selgemat, puhtamat, kõige elavaga kooskõlalist reaalsust või laseme end allavoolu tõmmata pessimismi, lagunemise, lõhenemise, lootusetuse ilmingutel. Kõige suurem kunst on mitte sulgeda silmi olukorra tõsiduse ees, aga samas luua ja hoida kontakti puhta ja loova jumaliku algega iseendas ning mõista, et vanade süsteemide hääbumine ei tähenda üksnes nn vana maailma lõppu, vaid ühtlasi ka uute võimaluste sündi.
Religioonide mõju, mis aastasadu hoidis inimesi teatud eetilistes raamides, on üha vähenenud. Ühed näevad selles maailma hukkaminekut, sest ühiskonda pikka aega stabiliseerinud eetilised raamid on lagunenud. Teisalt võib religioossete sundraamide ärakukkumine anda otsivale vaimule võimaluse jõuda vahetumalt oma olemusliku tuumani. Kui kaosesse kukkunul õnnestub põhjast läbi käia nii, et saab kontakti oma jumaliku loova potentsiaaliga ning suudab uuesti tõusta, siis on ta mõistnud ka seda, et sügavamal tasandil kuulub kõik kokku ning eraldatuse illusioon on enamike meie maiste hädade põhjustaja. Ilmselt just sellises sügava languse faasis oleme me ühiskonnana, ent langusele saab järgneda tõus, kui piisav hulk inimesi selle protsessi käigus suudab läbi näha eraldatuse illusiooni – ja mitte ainult läbi näha, vaid seda ka põhjani mõista.
Religioossete raamide kõige olulisem kasvatuslik aspekt on olnud alandlikkuse (selle sõna kõige paremas mõttes) õpetus ja selles vallas ongi ühiskonnas kõige valusam puudujääk. Ükskõik, mida me teeme või millisel positsioonil keegi ei asuks ühiskondlikus hierarhias – me oleme siia kehastunud kõik piirangulises olemisvormis ehk siis mitte kellelgi ei ole lõplikku tõde ega ole keegi „parem” või „kõrgem” teistest. Mida kõrgemale positsioonile inimene ühiskonnas jõuab, seda süvendatumalt peaks ta tegelema alandlikkuse distsipliiniga töös iseendaga ja ausa analüüsiga, kuidas ta rakendab talle usaldatud võimu.
Vastutustundetute valitsemine ei püsi enam kaua, sest on jõutud staadiumi, kus hävitatakse otseselt ka iseennast ning selleks, et ellu jääda, vajatakse inimesi, kes suudavad näha sügavamale ja kaugemale, kes on võimelised võtma vastutust ning kel on julgust vahetada paradigmat. Loosungitega lehvitamine ei aita, sõna tõelises mõttes jätkusuutliku elu loomiseks peame üheskoos looma inimestele elamisväärsed tingimused – elukorralduse, mis ei põhine manipuleerimisel, raiskamisel, korruptsioonil, vaid kõige elava austusel, kõigi ühiskondlike protsesside läbipaistvusel ja konstruktiivsel koostööl.
Ühiskondliku elu muutmiseks ei piisa ainult sildistavast kriitikast, vaja on põhjalikku analüüsi. Olukorra süvitsiminev analüüs on eelduseks, et üldse aru saada, mis on valesti, kus on põhjused ning millistes protsessides me parasjagu oleme – selles vallas ei väsi ma tähelepanu juhtimast meie kõige läbinägelikuma ühiskonnateadlase Ülo Vooglaiu tekstidele ja loengutele, Ülo Vooglaid on üks põhiesinejaid ka Uue ühiskonna loomise kolmandal konverentsil (vt allolevat infot). Analüüs on eelduseks, et mõista olukorra kogu tõsidust. Analüüs üksi meid aga ei päästa. Samavõrra vajame visioone, millised võiksid olla väljapääsuteed, millised protsessid aitaksid meil leida uue korrastatuse algeid üha suurenevasse kaosesse kalduvas ühiskonnas. Selleks ongi ellu kutsutud Uue ühiskonna loomise konverentside sari. Uute paralleelstruktuuride loomisel on aga mõte vaid siis, kui neid luuakse ühtsusteadvuse vundamendile ja mitte vanasse duaalsesse maailma.
Olles kontaktis oma vaimenergiaga, on inimesel võimalik puhtast teadvusest pärineva alginformatsiooniga „kirjutada üle” vigastatud ja moonutatud informatsiooni rakutasandil, misläbi inimene suudab end tervendada ehk suudab taastada algse olukorra enne haigestumist. See nõuab pidevat joondust oma vaimse kõrgema olemusega, püsivust ja kannatlikkust. Midagi analoogset on meil võimalik teha ka ühiskondlikul tasandil – kui mõistame selle protsessi olemust ja võimalikkust. Meil on võimalik kollektiivselt n-ö kirjutada üle „vigaseid faile” ühisteadvuses, niipea kui oleme need läbi näinud, põhjused analüüsinud ning suudame ühendada oma vaimujõu ja materiaalse maailma võimalused puhtas taotluses, et luua struktuure, mis toimiksid kooskõlas kõige elavaga ning kõigi hüvanguks.
Ehk siis – ühiskonna tervenemine algab iga inimese sisemisest korrastumisest ja tervenemisest, pidevast tööst iseendaga muutuvas maailmas, tasakaalupunkti ja keskme leidmisest ja hoidmisest mistahes olukorras. See võib toimuda nii religiooni, traditsioonilise vaimse õpetuse raames kui ka ilma vahendajateta, otseühenduses Algallikaga. Igal hingel oma ainulaadne teerada. Praeguse aja väljakutse seisneb tarkuses ületada vastandumist, lõhenemist, killustumist, et luua terviklikumat reaalsust, mis arvestaks kõigi elavate olendite eksisteerimisõiguse ja nende elementaarsete eluvajadustega. Niikaua kuni laseme end lõhestada ja killustada, jätkub allakäik ühiskonnas. Niipea kui suudame lugematuteks kildudeks jagunenud reaalsuse taga aduda ühtset teadvust, ei saa meid aga enam tülli ajada ja lõhestada, sest mis mõtet on tülitseda iseendaga? Siis loome reaalsust, mille vundamendiks on austus Elu vastu ehk iga elusolendi vastu ehk lõppkokkuvõttes – iseenda vastu.
Autor: Saale Kareda
Kuula Saale Karedat ka Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
Uue ühiskonna loomise 3. konverents toimub laupäeval, 20. veebruaril kell 11-17.30 Tallinnas Euroopa hotellis ja pühapäeval, 28. veebruaril kell 12-18 Pärnus Strand hotellis
Ettekanded:
- Riina Raudsik “Energia – terve olemise ja isetervenemise võti”
- Kristjan Puusild “Vastutuse võtmine keha eest”
- Ülo Vooglaid “Millistel eeldustel saaks Eesti püsima jääda?”
- Rait Kondor “Pangandusmaastiku muutmise olulisus Eesti edasiseks arenguks”
- Saale Kareda “Paralleelstruktuuride loomine muutuvas ühiskonnas”
Lähem info: www.uusyhiskond.org
