Kas sa oled mõelnud kunagi, et… äkki sa pole piisavalt tark, või ilus, või andekas?
Kas oled mõelnud, et tahaksid midagi osta, aga ei raatsi enda peale kulutada? Või tahaksid kuhugi seltskonda kuuluda, aga äkki nad ei taha mind? Tahaksid kellegagi tuttavaks saada, aga ilmselt pole küllalt huvitav tema jaoks? Tahaksid kellegi käest midagi küsida, kuid äkki näid siis rumalana? Ikka selles rütmis – tahaksin küll, aga… ma pole piisav…
Ja kui oled kunagi selliseid mõtteid mõelnud, kas oled endalt ka küsinud – Miks ma nii mõtlen? Miks mul tulevad pähe sellised mõtted ja mis on selle mõju?
Kui oled end hinnanud ebapiisavaks, tähendab see, et võrdled ennast mõõdupuuga, kuidas tegelikult peab, oleks õigem, parem. Ja saanud ka teadmise, et ise ei ole nagu peab – ikka jääb millestki alati puudu – siis mis on tegelikult puuduseteadvus enda kohta?
Enesehinnangut mõõtvaid katseid on tehtud hulgaliselt ja tulemuseks millegipärast ikka see, et inimesed hindavad ennast pigem kehvemaks kui paremaks ja ebaadekvaatselt ülikõrge enesehinnang on hoopis enesekaitse ja oma sisemise valu peitmine.
Miks siis on nii raske ennast adekvaatselt hinnata? Jah, psühholoogide vastus on ikka sama: põhjused peituvad tavaliselt lapsepõlves. See on tõesti tõsi. Lapse eneseteadvuse areng on keeruline protsess. Laps on ülimalt vastuvõtlik ja areng toimub aktiivses suhtes keskkonnaga, ümbritsevate inimeste, pere, kultuuri, harjumuste, uskumuste, jne. keskel. Last mõjutavad eelkõige muidugi vanemad, kuid ka teised ühiskondlikud institutsioonid, kultuurimustrid ja uskumused.
Vanasõnu ja uskumusi on kutsutud vanarahva tarkuseks, mis peaksid elu väärikalt elada aitama. Kuid arvestades, et kaasaegne elu erineb tublisti meie esivanemate elust, võivad paljud omal ajal vajalikud mõtted nüüd pigem takistuseks saada. Igal tarkuseteral on ka oma taotlus ja taotluse tõlgendus sõltub ju sisendajast ja tõlgendajast.
Näide: Väga andekas ja tundlik klient ei olnud kuskile edasi õppima läinud, teades, et niikuinii ta kõrgkooli sisse ei saa ja õppida seal raske. Ta elas tagasihoidlikult, üritades olla rahul ja leplik oma kasina eluviisi ja väheste nõudmistega. Aga ikka oli süda raske ja midagi nagu puudu. Teraapia käigus selgus, et temasse olid sügavalt juurdunud autoritaarse vanaema õpetused “uhkus ajab upakile” ja “kes koera saba ikka kergitab, kui mitte ise” ja muidugi traditsiooniline õpetus seoses kanaga, kes määrab, millal laps rääkida tohib. Need vanasõnad ja perekonna hoiakud juurutasid kliendile arusaamise, et enesekindlus ja eneseteadlikkus on pahed ning ennast tuleb alati tahaplaanile jätta. Ja nii ei kasutanudki ta oma sisemisi ressursse, ei arvestanud iseenda vajadustega, elades oma igatsustes ja kannatustes.
Eelnevas näites kandsid sama sõnumit nii kultuurimuster kui lähedane inimene, mis tingib tavaliselt eriti tugeva koosmõju, mis ei annagi ruumi teistmoodi mõelda. Ja inimene ei saagi kunagi end sellepärast väärtustada.
Analoogilisi juhtumeid, kus inimese sees kõneleb tema nn. “Haavatud Laps”, kes pole kunagi piisav, kohtavad psühholoogid sageli. Haavatud Lapse muster on kujunenud lapsepõlves ja loodud teiste inimeste arvamuse ja hoiakute kaudu. On see olnud lapsevanem, õpetaja, mängukaaslane hoovist, sugulane?
Teadmine, et “mina pole piisav”, on saadud teiste arvamustest, soovidest, hoiakutest või lausa juhuslikult pillatud lausest. Ja laps, kellel endal veel analüüsivõime puudub, usub seda, mida suuremad ja targemad räägivad. Nemad ju teavad… ja kui nad ütlevad, et olen halb, järelikult olengi halb, kui nad ütlevad, et ma ei oska, siis ma tõesti ei oska, kui nad ütlevad, et ma pean vastutama kellegi eest, siis ma seda ka teen.
Ja teadlikkuse tasemele ei jõuagi arusaamine, et mu süda ei nõustu sellega, et mu hingel on raske, et ma tegelikult polegi selline. Ka siis, kui sõnumit ei teadvustata, toimib info vastuvõtt ikka. Tugevama infomustri jätab info, mis on suurema väärtuse ja tugevama väega. Võimatu on siiski alati ennustada, mis mõjufaktor on tugev, mis nõrgem, mis on toimetulekuks olnud väga vajalik või mis jätab traumeeriva jälje, tekitab hingehaava.
Haavatud Laps võtab ära sisemise jõu ja julguse olla “mina ise” ning annab teadmise, et elus tuleb arvestada eelkõige teiste vajadustega, nendega, kes on paremad, õigemad, kes on piisavad. Ja kindlasti ei tohi näidata oma tõelisi tundeid, tunnete näitamine on ju ohtlik!
Inimene, kes lapsena on saanud kindlustunde, sügava teadmise, et ta on siia maailma tahetud, teda armastatakse tingimusteta, saavutab enesekindluse, mida on raske kõigutada. Täiskasvanuna ei kannata ta oma puudulikkuse pärast, vaid oskab ennast väärtustada ja teab, et on väärib ka teiste armastust. Sisemise Haavatud Lapse asemel on Loominguline ja Õnnelik Laps.
Ennast alla surudes kaotame oma elust palju. Kaotame sõpru, keda igatseme, töökohti, mis pakuksid rahuldust, abikaasasid, keda väärime, ilu, mida naudiksime. Ja eelkõige ennast, keda armastaksime.
Mida siis teha, kui avastad, et oled end ülearuselt alaväärtustanud, end ebapiisavaks pidanud? Mõtle, kas tahad ikka hoida neid minevikumustreid või julged enda kohta öelda seda, mida su süda tegelikult tunneb. Igaüks meist on unikaalne ja igaühel on õigus ennast väärtustada ja armastada just sellisena, nagu ta on ning Haavatud Lapsest saab kasvatada Õnnelik Laps, kes julgeb olla tema ise, kes on alati piisav.
Vaata ennast peeglist ja ütle endale kõva häälega: “Ma olen piisav! Olen tark, ilus ja hea.”
Kuidas tundus?
***
Autor Heili Laido on holistiline terapeut ja holistilise treeningu koolitaja.
Allikas: Paanikahäired ja nendest vabanemine: negatiivsel mõtlemisel on drastilised tagajärjed ajule
Lapsena kogetud armastuse puudus ilmutab end täiskasvanueas armastuse puudumises iseenda või ümbritseva vastu
Kõik saab alguse lapsepõlvest
Karmalised suhted – hingeliselt valusad, kuid vajalikud kogemused
