Meie tütar käib teises klassis ja tal on seal sõbranna, kellega nad on kogu aeg ninapidi koos. Neil on ühised mängud ja alatasa käiakse üksteisel külas. Tütre sõbranna ema on üksikema. Ta oli oma mehest lahku läinud kohe peale lapse sündi. Tundus väga tore ja sõbralik naisterahvas. Kuna nad elavad meie kodust pisut eemal, siis on minu mees aegajalt tütrel nende juures järel käinud. Kõik see ju paistab üsna tavalise loona. Aga tegelikult nii ei olnud.
Mina ei osanud midagi kahtlustada aga tuli välja, et vahel kui tüdrukud veel mängisid, kutsus tütre sõbranna ema mu mehe ka nende juure, pakkus teed ja siis ka lobiseti maast-ilmast. Pean veel mainima, et tegu on väga kauni naisega. Pikad tumedad juuksed, hele nahk, kunstripsmed ja küüned. Riides käib ta ka alati väga hoolitsetult ja on näha, et armastab kallimaid kaubamärke. Kuid jällegi, see on ju kõik väga okei. Miks mitte! Ise ma armastan naturaalsemat väljanägemist aga see on ju ikkagi igaühe valikute küsimus.
Tuli aga välja, et minu mees hakkas selle naisega ka niisama aegajalt kohvil käima. Salaja. Ükskord mainis meie tütar mulle, et issi oli sõbranna juures olnud, kui nad peale kooli sinna mängima läksid. Ma arvasin alguses, et see on mingi nali. Et ju mees ikka läks tütrele järgi või midagi. Küsisin veel mitu korda üle, et kas ma sain ikka õigesti aru. Isegi siis ei uskunud seda. Õhtul küsisin mehe käest, et mis toimub. Mees muidugi eitas kõike ja ütles, et tütar ajas sassi. Tal oli olnud sel ajal hoopis linnas koosolek ja mitte kuidagi ei oleks ta saanud seal olla. No hästi. Jätsin selle jutu sinnapaika, kuid imelik tunne jäi ikka sisse.
Mõni aeg hiljem oli mul vaja päeval hambaarstile minna. Kuna hambaarst asub linnas ja peale seda oli taas vaja kontorisse sõita, siis otsustasin, et lähen haaran poest hiljemaks midagi süüa kaasa. Ja vot siis tabas mind üllatus. Minu mees koos selle naisega sealsamas kaubanduskeskuses. Nad lobisesid rõõmsalt, olid heas tujus, naine ilmselgelt flirtis mu mehega. Ma jäin sinna samasse seisma ja varjusin riiuli taha. Ma ei teagi miks. Ma lihtsalt ehmatasin ja ei uskunud seda. Ootasin kuni nad poest väljusid ja läksin ka minema. Istusin tükk aega niisama autos. Ma olin nagu puuga pähe saanud.
Õhtul kodus võtsin mehega selle jutu üles. Ütlesin, et ma nägin neid poes. Mees vastas, et nad sattusid täiesti juhuslikult kokku. Loomulikult ma ei uskunud teda. Mees eitas kõike ja üritas mind veenda, et asjad ei ole nii nagu ma arvan. Loomulikult ma ei uskunud teda. Palusin oma meest, et ta näitaks mulle oma telefoni, et kas ta on talle helistanud. Mees keeldus. Ütles, et see ei ole minu asi. See ei olnud üldse tema moodi, sest tavaliselt on meil telefonid laua peal ja me ei varja üksteise eest, kellele me helistame.
Järgmine päev peale kooli oli meie tütar kutsunud oma sõbranna meile mängima. Ootasin juba hirmuga seda hetke, kui ta ema talle järgi tuleb. Mulle ei meeldi konfliktid aga ma teadsin, et ma pean temalt küsima, et mis toimub. Kui see naine saabus, kutsusin ta kööki ja ütlesin, et tahan temaga rääkida. Naine tunnistas, et jah, nad on armunud ja kohtuvad juba mõnda aega salaja. Aga nüüd ilmselt, kuna kõik on välja tulnud, tuleks asi avalikuks teha….
Nad läksid koju ning ma istusin seal köögi laua taga ja mõtlesin. Kurb oli. Ja valus… Kui mees koju tuli, siis eitas ta jälle esialgu kõike. Hiljem tunnistas, et jah, ta armus. Et see naine on nii kaunis, alati rõõmus ja energiline. Noh, tõepoolest, mina olen tihti õhtuti väsinud ja meie elu ei ole tõesti hetkel võibolla kõige erutavam. Aga selle naise juures oli kõik põnev, uus ja huvitav. Mees ütles, et ta tundis jälle, et ta elab. Mitte nagu minuga, kus on kõik küll tore aga liiga rahulik. Ta polevat enam seda sisemist sära minu kõrval.
Ma soovitasin mehel asjad pakkida ja selle daami juurde kolida. Meil on nimelt nii, et me oleme üsna jõukad. Meil on heas piirkonnas maja, mereäärses väikelinnas suvekodu ja mõlemal mehega korralikud autod. Mees töötab üsna hinnatud kohal ja saab head palka, kuid kõik need majad ja autod on minu raha eest ostetud, kuna sain kunagi vanavanematelt suure päranduse. Abielus me mehega ei ole, seega midagi jagada ei ole. Mehe palk on enamasti läinud tema oma hobide peale.
Mees lubas asjad pakkida ja selle naise juurde üürikorterisse lähiajal kolida.
Mõne õhtu möödudes ei olnud ta ikka välja kolinud ning istus õhtul mornilt diivanil. Küsisin, et milles asi. Leppisime ju kokku, et ta kolib välja, sest nii on kõigil lihtsam seda olukorda taluda. Mees hakkas peale pikka vaikimist rääkima, et nad olid riidu läinud. Kui see teine naine kuulis, et mees kavatseb tema juurde üüripinnale kolida ning et tal enda polegi mingit vara, siis oli ta täielikult muutunud. Oli öelnud, et tema mingi luuseriga kokku küll ei koli. Eks neil polnud ilmselt suure armumise juures jutuks tulnud, et kõik see, mida daam arvas mehe varanduseks olevat, kuulus tegelikult hoopis mulle.
Mu mees palus uut võimalust. Ta olevat eksinud. Et rahulik armastus olla parem kui seksika kaunitariga lõbutsemine. Oeh… Issand jumal!!!
Muidugi mul on kahju, et me lahku läksime. Muidugi ei meeldi mulle üksi olla. Ma oleks väga tahtnud, et me saame koos elada ja last kasvatada, kuid mitte sellise mehega. Ma saan aru, et ta lihtsalt võrgutati ära, sest loodeti saada hea elu peale. Kuid kuidas ma saan kindel olla, et ei tule järgmine kaunitar, kellel on samasugused kavatsused. Ma ei saa ju mehele otsa ette kleepida silti, et see uhke auto, mis tal on ja suur maja, kus ta elab, ei ole tema rahadega ostetud. See on lihtsalt naeruväärne.
Ma olen kurb ja pettunud aga see avas mõnes mõttes ka mu silmad. Ju siis mu mees oli ka lihtsalt mugavusest minu juures. Ju ta mõtles, et enne kui midagi erutavamat silmapiirile ei tule, võib nautida kõike head ka minuga. Kui tuleb aga säravamate sulgedega linnuke, siis saab koos sellega päikeseloojangule vastu lennata.
Autor: Alkeemia lugeja
Loe lisaks: Südantlõhestav lugu elust enesest: ära lükka armastust edasi!
Mida mehed kardavad? Need on meeste 6 suurimat hirmu
Kas sa julged elada või hoiab hirm sind tagasi?
Naised kui meeste hoidjad
Suhted, mis on meile määratud kõrgemalt poolt
