Lugemisnurk | Sünkroonsus toimib morfogeneetilise välja, perekonna ja kollektiivse alateadvuse kaudu

Katkend Bernard Fadda ja Jean Yves Kerzuleci raamatust “Perekonstellatsioonid”

Sõna sünkroonsus moodustavad kaks kreekakeelset terminit: syn (koos) ja chronos (aeg).
Carl Gustav Jung võttis sünkroonsuse mõiste esimest korda kasutusele juba aastal 1930. Ise pidas ta seda mõistet ähmaseks ja problemaatiliseks ja nägi ette, et tolleaegses Lääne ühiskonnas valitsevate nii intellektuaalsete kui ideoloogiliste eelarvamuste tõttu saab see tema idee vastuseisu osaliseks. 20 aastat hiljem otsustas ta filosoofilise ja teadusliku selguse huvides sünkroonsusest siiski avalikult rääkida.
Jung pidas sünkroonsuse all silmas ajaliselt kokkulangevaid sündmusi, millel pole omavahel põhjus-tagajärg seost. Ta nimetas neid „tähendusrikasteks kokkusattumisteks“. Kuid Jungi jaoks on kokkusattumusel sünkroonsusega võrreldes siiski erinev tähendus: kokkusattumus sisaldab endas juhuslikkuse aspekti, samas kui sünkroonsuse korral on indiviidi psüühika või vaimne hoiak aktiivselt kaasatud.