Ärevushäired on mõnikord vanematele – ja isegi tervishoiutöötajatele – nähtamatud, sest lapsed väljendavad oma ärevust harva. Selle asemel väljenduvad häired sageli füüsiliste sümptomitena nagu kõhuvalu, peavalu või peapööritus, või siis keelduvad lapsed ise osalemast akadeemilistes, koolivälistes või sotsiaalsetes tegevustes, sest kaebavad kehva enesetunde üle. Kui täheldad neid ohumärke, siis soovitame sul lasta hinnata oma lapse meditsiinilisi sümptomeid. Kui sinu lapse arst või perearst ei leia sümptomitele füsioloogilist põhjust, võib su lapsel olla ärevushäire. Teismeliste puhul võib vanematele silma hakata selgelt murettekitav käitumine, nagu joomine ja uimastite tarvitamine või pealtnäha vastandlik ja trotsiv käitumine, mis kõik võib viidata varjatud ärevushäirele. Lisaks neile sümptomitele on teisigi, raskemini täheldatavaid käitumisviise, mis viitavad erinevat tüüpi ärevushäiretele, ning on oluline meeles pidada, et lapsel võib korraga esineda ka mitu erinevat ärevushäiret.
Katkend raamatust “Kuidas aidata lapsi ja noori vaimse tervise probleemide korral”
Soovitame, et emad ja isad õpetaksid lapsele probleemide lahendamist ja abi küsimist neil puhkudel, kui laps on silmitsi ärevust tekitava olukorraga, selle asemel et võimaldada lapsel stressi vältida. Sel viisil pakuvad vanemad empaatiat ja kindlat tuge, aga ühtlasi näitavad nad lapsele, et ärevusest on võimalik üle saada.
Kuigi obsessiiv-kompulsiivse häire sümptomid ei pruugi olla täielikult ennetatavad, teame nende tugevat pärilikkust arvestades, et need vanemad, kes püüavad aidata lapsel sundkäitumisest loobuda, vähendavad sedasi suure tõenäosusega ka lapse sümptomite intensiivsust ja sagedust.
