On aasta 2023. Minu ees kõnnib otsustava, kuid veidi kiirustava ja jõulise sammuga naine. Naine, kes hoiab elegantselt üle küünarvarre heidetud kuldsete litritega õhtukleidi saba. Tema viljavihuna voogavad juuksed langevad raskelt seljale, tema liikumises on energiat ja astes väekat elegantsi. Maalähedust ja dramaatikat samal ajal. Me liigume mööda kitsukest tänavat piki Burggarteni serva, mis oma lokkava rohelusega pakub kosutust ning tröösti hingematvale kuumusele, taamal vilksatab Mozarti monument, mis oma kelmika käeasendiga meile justkui omamehelikult viipaks. Vahest mitte mulle, kuid mu ees kiirustavale naisele küll. Tema jaoks on kuulus Viini klassik aga täiesti tavaline, igapäevane nähtus. Mine tea, võimalik, et Mozarti vigurpoisilik tähelepanuavaldus jääb mu ees sammuvale naisele isegi märkamatuks.
Võtame kursi Viini Riigiooperi poole eesmärgiga jäädvustada meie loo peategelast talle nii tuttavlikus metropolilikus miljöös. Tema sabas sörkides mõtlen otsemaid aastale 1994, kui toosama, tol hetkel veel nooruke naine, astus oma esimesi samme neil tänavatel, muusikamaailma emalinnas. Kas oli tema jalaastes siis samasugust meelekindlust ning sammus sitkust? Kas oli tema mõtteilm sama kõigutamatu, ta hinges julgus ja meeles uljus? Või värises veidike ka tema samm, kui tal tuli Viini muusika ja lavakunsti ülikooli sisseastumiskatsetel esitada viis pala klaverisaatjaga, aga ette oli valmistatud ainult neli. Annely ei osanud toona veel saksa keelt ja keeleoskajat sõbrannat polnud kaasas. Kas vabises vähekegi ta hingeke, kui ta ilmselt esimest ja viimast korda selle kuulsa kooli ajaloos kandis a cappella ette katkendi Miina Härma laulust „Ei saa mitte vaiki olla“. Ei. See naine on üdini julge. Kes ei saagi „mitte vaiki olla“. Ta on nooruslikult julge. On alati olnud. Ka siis, kui alustas, nagu ta ise ütleb, mitte nullist, vaid kaugelt miinusest. Tüdruk Võhma linnast Eestist. Eelmise sajandi üheksakümnendate aastate alguses, kui Eesti oli maailmakaardil ikka veel üks suhteliselt kahtlase taustaga postsovetlik riik ja eestlased üks küsimärgi all olev tundmatu rahvus.
Kuid milline on see naine, kes saab kolmanda aasta üliõpilasena sensatsioonilise pakkumise osaleda Viini Riigiooperi lavastuses „Rigoletto“, mis on suur samm noorele üliõpilasele tema edasipidist karjääri silmas pidades. Samal aastal saab temast Viini Rahvaooperi solist, mille püsikoosseisus on ta tänase päevani. Laulmine on ta elukirg, ilma milleta ei suudaks ta eksisteerida. See on naine, kelle nimi algab tähestiku algustähega – A-ga – ning lõpeb viimasega – igrekiga. Annely suure A-ga ja väikese igrekiga. Annely. Annely Peebo. See on tema muinaslugu muusikas.
Elisabet Reinsalu
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim peagi ilmuvast Elisabet Reinsalu raamatust “Annely Peebo. Minu muinaslugu muusikas”.
