Raamatus “Loo endale unistuste elu” kutsuvad Arthur C. Brooks ja Oprah Winfrey sind alustama teekonda suurema õnne poole, olgu sinu elu nii keeruline kui tahes. Tuginedes uusimatele teaduslikele avastustele ja aastatepikkusele kogemusele inimeste ideede teostamisel, näitavad nad sulle, kuidas muuta oma elu paremaks juba praegu, selle asemel et oodata, et maailm muutuks. Brooks ja Winfrey näitavad sulle mõistvalt, kaastundlikult ja lootusrikkalt, kuidas emotsionaalse enesejuhtimise vahendid võivad viivitamatult muuta sinu elu. Nad soovitavad praktilisi teaduspõhiseid meetodeid, mille abil ehitada üles neli õnnesammast: perekond, sõprus, töö ja usk. Ja selle käigus jagavad nad tarku nõuandeid omaenda elust ja karjäärist, aga ka lugusid tavalistelt inimestelt, kelle elu on tagasilöökidest ja raskustest hoolimata täis õnne. Kui oled end varustanud emotsionaalse enesejuhtimise vahenditega ja valmis oma nelja samba ehitamiseks, saavutad nõnda kontrolli oma oleviku ja tuleviku üle, selle asemel et jääda ootama oma olude paranemist. Raamat “Loo endale unistuste elu” on raamistik endale parema elu ehitamiseks.
Katkend raamatust “Loo endale unistuste elu”
Üks paljudest kogemustest, mis sai mulle osaks nende 25 aasta jooksul, mil ma juhtisin oma telesaadet „The Oprah Winfrey Show“, oli võimalus istuda terve hulga õnnetute inimeste vastas. Ja neid õnnetuid oli absoluutselt igat sorti. Minu saatekülaliste hulka kuulusid inimesed, keda oli tabanud mingi tragöödia, suur reetmine või sügav pettumus. Vihased inimesed ja teiste vastu vimma pidavad inimesed. Inimesed, kes olid täis kahetsusi, süütunnet, häbi ja hirmu. Inimesed, kes tegid kõik endast oleneva selleks, et oma õnnetut olemist summutada, aga ärkasid sellegipoolest igal päeval õnnetuna.
Olin tunnistajaks ka ülevoolavale õnnele. Minu saatesse tulid inimesed, kes olid leidnud armastuse ja sõpruse. Tulid need, kes kasutasid oma andeid ja võimeid selleks, et teha head. Tulid inimesed, kelle isetus ja lahkus oli toonud neile suurt rõõmu, sealhulgas mees, kes oli annetanud oma neeru ühele võõrale, kellega ta alles hiljuti oli tutvunud.
Vaimse mõtlemisega inimesed, kes olid oma elule leidnud rikkalikuma tähenduse. Inimesed, kes olid saanud teise võimaluse. Mis puutus publikusse, siis tekitasid õnnetud külalised neis sageli empaatiat; õnnelikud külalised aga imetlust (ja võib-olla ka pisut kadedust). Ja oli ka kolmandat liiki külalisi, kelle kohta publik ei osanud esiti midagi arvata, aga kes neid siiski siiralt innustasid: inimesed, kellel oli küll põhjust tõeliselt õnnetu olla, aga kes seda polnud. Igavesed optimistid, kes tegid sidrunitest limonaadi, leidsid igast kannatusest midagi head, nägid iga asja helgeimat poolt ja kelle jaoks veeklaas oli alati pigem pooltäis kui pooltühi.
Mina samastasin neid Mattie Stepanekiga – Mattie oli nimelt poiss, kes kannatas raskekujulise ja ravimatu lihasdüstroofia all, mis kandis nime düsautonoomne mitokondriaalne müopaatia, aga sellegipoolest suutis ta igasse olukorda suhtuda suure rahuga ning pärast iga tormi möödumist kohe õue mängima kippus. Ta kirjutas kauneid luuletusi, oli oma ea kohta väga tark ning ühtlasi oli ta mu esimene külaline, kellega ma ka pärast saadet edasi sõbraks jäin. Kutsusin teda oma inglipoisiks. Kuidas võis küll üks ravimatu haigusega poiss olla nii õnnelik, nagu Mattie seda oli?
Sama küsimus tekkis ka ühe ema kohta, kes oli täis rahu ja sihikindlust ja siirast rõõmu, kuigi teda ootas peatselt surm, ning kes lindistas oma kuueaastasele tütrele sadu sõnumeid selle kohta, kuidas oma elu elada. Või üks naine Zimbabwest, kes pandi mehele 11-aastaselt, keda peksti iga päev, aga kes ei alistunud meeleheitele ja jäi lootusrikkaks, seadis endale salajased eesmärgid ning lõpuks saavutas need – sealhulgas saades ülikoolis doktorikraadi.
Kuidas need inimesed suutsid end hommikuti üldse voodist välja ajada, rääkimata sellest, et nad niivõrd õnnelikult särasid. Kuidas nad seda küll tegid? Kas nad sündisid sellisena? Kas mängus oli mingi salajane arengutee, mida ülejäänud maailmal tasuks ka teada? Sest uskuge mind, kui selline asi olekski olemas, siis tahaks kogu maailm kindlasti selle kohta teada.
Nende 25 aasta jooksul, mil oma saadet juhtisin, oli peaaegu iga publiku ühiseks tunnuseks see, et nad kõik soovisid õnnelikuks saada. Ja nagu ma varemgi olen öelnud, rääkisin ma pärast iga saate salvestamist publiku liikmetega sellest, mida nad elult enim soovisid. Nemad kostsid vastu, et unistasid saada õnnelikuks. Lihtsalt õnnelikuks. Soovisid lihtsalt õnne.
Aga nagu ma ka varem olen öelnud, kui küsisin publikult, mida õnn nende jaoks tähendab, hakkasid nad järsku suud maigutama, laiutasid käsi ja ütlesid lõpuks: „Mõned kilod alla võtta“ või: „Arvete maksmiseks piisavalt raha leida“ või: „Mu lapsed – tahan ainult seda, et mu lapsed oleksid õnnelikud“. Seega olid neil küll olemas eesmärgid või soovid, aga nad ei osanud sõnadesse panna seda, mida õnn nende jaoks tähendas.
Tõeliselt sisukaid vastuseid kuulsin ma harva. Käesolevas raamatus on aga vastus olemas, sest Arthur Brooks on seda vastust uurinud, puurinud ja omal nahal kogenud.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Arthur C. Brooksi ja Oprah Winfrey raamatust “Loo endale unistuste elu”.
