Sõitsime kogu perega mööda Viljandi maanteed. Abikaasa juhtis autot, suurem laps istus turvatoolis tema kõrval ja mina koos beebiga tagaistmel.
Mõlemad lapsed magasid. Ühel hetkel väiksem ärkas ja andis kõva häälega märku, et tal on nüüd maailma kõige tühjem kõht. Kuna meil oli kiire sugulaste juurde sünnipäevale, võtsin beebi turvahällist välja ja hakkasin teda süles imetama. Õnneks piisas 10 minutist ja ta suikus uuesti unele.
Kaks minutit pärast seda, kui olin beebi tagasi turvatooli pannud, sõitis meile paremalt ette auto, kes väljus maantee ääres seisvast bensiinijaamas ja tahtis pöörata vastassuunda. Ma ei tea, miks ta meid (peateel sõitvat autot) ei märganud või mõtles ta, et jõuab enne, aga olime mõlemad abikaasaga kindlad, et nüüd tuleb kokkupõrge.
See kõik käis aegluubis. 3…. 2… 1… ja kokkupõrget ei toimunud! Abikaasa kiire reaktsioon ja auto korras pidurid tegid head koostööd teele ettesõitja otsusega vajutada gaasipedaal põhja.
Värisesin kogu ülejäänud sõidu ja tundsin ka tohutut tänulikkust. MITTE KUNAGI EI TOHI BEEBIT SÕIDU AJAL TURVAHÄLLIST VÄLJA VÕTTA! Mis siis kui ta oleks söönud mõned minutid kauem ja see kokkupõrge oleks toimunud? Saime aru, et õnnetuse ärajäämine oli meie perele õppetunniks, et kunagi ei ole nii kiire, et see oleks (beebi) elust tähtsam!
Kallid lapsevanemad! Kui beebil on sõidu ajal nälg, siis tuleb tee ääres peatuda ja süüa anda. Loodan, et selle loo jagamisest ja meie pere õppetunnist on kasu ka teistele.
Mairi S
Allikas: Inglid sinu teel: taevast saadetud märgid hoiatavad eesootava ohu eest
