Kui mina esmakordselt seda kuulsin, mõtlesin ma: „On alles märkimisväärne lahendus – ja vaid kolm sõna!“ Lõpetage igasugune tõrkumine. Selles peitubki sinu tõelise Mina imelisus ja hiilgus. Sest kui sa enam ei tõrgu vastu sellele, mis sinu elus toimub, võid selle omaks võtta, seda aktsepteerida ja muundada, ükskõik kuidas kõik ka lõpuks ei laheneks – sa kas tõepoolest jätad oma maise keha kolme-nelja kuu pärast maha või elad veel viis või kümme aastat. Mõlemad tulemused on täiesti okei, sest sa ei tõrgu toimuvale vastu. Nagu ütleb mu sõber Byron Katie: „Ära vaidle eluga.“
Hahaa! Õige jutt! Minu arvates on see sisuliselt sama asi, kui inimene ei hoia enam kinni oma petlikust „loost“, sest see pole tema tõeline Mina. Ja ma arvan, et just sellest „loost“ kinni hoidmine tekitabki inimestes tõrkumist; teisisõnu öeldes on tegemist ootusega, et asjad peaksid olema mingit kindlat moodi, sest vastasel juhul olukorraga ei lepita. Mina aga arvan, et sel hetkel, kui lõpetame oma „loost“ kinni hoidmise… …kaovad meie kannatused.
„Kõige parem on olla toimuva koldes ehk keskmes.“ Sest toimuva kese ongi kogu loomise allikaks. Keskmes olles hakkad vaatama oma elu täiesti uuest vaatenurgast, mis ei piirdu senise arusaama ja seniste kirjeldustega, kuidas asjad peaksid olema, vaid kujutab pigem valget lõuendit, mille kõrval on ootamas kõik sinu värvid – ja sa võid maalida mis tahes pildi. Võid kasutada mis tahes reaktsiooni, mis teeniks sinu hinge eesmärki hetkel valitsevas olukorras kõige paremini.
Ja kõik see toob meid neljanda küsimuseni. „Kui olen otsustanud, kes ma olen, kus ma olen, ja miks ma olen just siin, kus ma olen, siis kuidas ma nende teadmiste kohaselt peaksin tegutsema?“ Oma loomingulisuse platvormil ehk „toimuva koldes“ olles avanevad sulle mis tahes olukorras kõik valikuvõimalused, kuidas sel hetkel oma tõelist Mina väljendama ja realiseerima hakata.
Jah. See ongi enese määratlemise hetk. Nagu öeldakse „Jutuajamistes Jumalaga“ – iga meie tegu on enese määratlemine. Ja sel hetkel, kui vastame küsimusele: „Kuidas ma nende teadmiste kohaselt peaksin tegutsema?“ ütleme tegelikult: „Praegusel hetkel määratlengi ma ennast vaat sellisena. Ja sellisena määratlen ma oma tõelist Mina. Ja ühtlasi ka jumalikkust.“
Tegelikult me pole siin selleks, et maailmale mingit sõnumit saata – see juhtub nii või naa. Oleme siin lihtsalt selleks, et öelda iseendale – või tuletada endale meelde –, et peaksime oma tõelise Mina üles leidma ja seda täielikult väljendama. Seda sõnumit kogu aeg meeles hoides saame igal hetkel täita oma hinge eesmärki – igal hetkel ikka ja jälle, iga päev, igal aastal –, kuni oleme selle protsessi käigus oma tõelise Mina täielikult ja tervikuna taas ära tundnud ja selle realiseerinud. Me ei tee seda selleks, et mingis kindlas suunas maailma mõjutada, vaid selleks, et suunata iseennast – sest meie oma isiklik eesmärk ajendab meid seda tegema.
Seda tehes avaldame aga tahes-tahtmata mõju ka maailmale, sest selline eluviis mõjutab ümbritsevat keskkonda erakordselt tugevalt ühel lihtsal põhjusel, nimelt mõjutab meie energia ka kõiki muid energiaid.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Neale Donald Walschi ja Brit Cooperi raamatust „Jumala ja meditsiini kohtumine“.
