Muretsemine takistab meil elamast ning kogemast soovitut. Sul on võimalik lõpetada muretsemine juba täna ning alustada elamisega, mis on täidetud vabaduse tundega!
Me elame olevikus – siin ja praegu, kui me ei muretse tühiste asjade pärast. Kui sa suudad olla siin ja praegu, pole kohta murel ega muretsemisel. Sa ei muretse, mis oli eile või kas homne üldse tuleb. Sa oled siin ja praegu, õnnelik ja rahul.
Enamik inimesi räägivad täna moosist, mida nad sõid eile. Nad muretsevad moosi pärast, mida hakkavad sööma homme. Selle kõige asemel võiksid nad kohe ja praegu määrida moosi saia peale ja nautida. Märka, mis toimub sinu peas. Kui tihti su pea on täidetud muretsevate mõtetega?
Kas sa suudad olla siin ja praegu muretsemata sellest, mis juhtus eile või mis tuleb homme? See ei ole nii kerge kui kirja pannes tundub, ma tean seda. Kuid elus ei ole võimatuid asju. Meil on valik, kas elada edasi oma tavapärases rutiinis, mõeldes ikka neid samu asju ja tundes samu tundeid või me teeme valiku muuta oma peas keerlevaid mõtteid. Muretsemine võtab meilt jõu mõelda ilusatele asjadele meie elus. Muretsemine võtab ära aja, mis võiksime panustada heade tunnete kogemisele.
Kuidas siis lõpetada muretsemine? Tutvustan sulle kolme sammu.
See on hea küsimus. Nagu teiegi, ei olnud ma varem märganudki seda, kui palju aega minu elus kulub muretsemisele. Siis aga hakkas see kõik üle pea juba kasvama. Ma muretsesin koguaeg, kas ma näen hea välja, kas ma olen õiges kaalus, kas ma jõuan õigeks ajaks tööle. Vahel mind valdasid paanilised muretsemisehood, kus keha kattus külma higiga ning mõtted võtsid minust võimust. Siis aga otsustasin, et minu elu peab kuuluma mulle, mitte minu mõtetele ja muredele. Ma ei saa lasta juhtida muretsemisel oma elu.
Samm nr 1. Ma hakkasin märkama, kui tihti ja millal ma muretsen. Ma hakkasin märkama ja analüüsima, mis toimub minu peas. Mille üle ma õigupoolest muretsen? Kas see on õigustatud muretsemine? Kas see on mulle hea või halb? Muidugi ei olnud see enamus ajast hea, sest tegi mind võimetuks mõtlema häid asju või tegutsema. Ma märkasin, et ma olin muretsenud täiesti ebaoluliste asjade pärast. Ma sain aru, et ma olin tundnud muret asjade pärast, mida mul polnud võimalik muuta.
Seega, esmalt on sul vaja märgata, kui palju aega sa raiskad muretsemisele, seda tunnistada ning siis juba võtta vastu otsus lõpetada muretsemine ja hakata elama ilma muretsemiseta.
Samm nr 2. See on tehnika, mis aitas mind kõige rohkem. Muretsemise hetkel mõtlesin, mis võib kõige hullem asi olla, mis saab juhtuda seoses minu murega.
Kui sa pidevalt muretsedes sead end sellisesse mõttesse, märkad peagi, et tegelikult midagi halba ei saagi juhtuda. Pole olemas võimatuid olukordi. Alati on lahendus.
Kui sa oled võtnud omaks mõtte sellest, mis võib kõige hullem asi olla, mis juhtub su murega, siis tee algust selle paremaks muutmiseks. Loo endasse rahu ja vabadus. Mõista, et kõik siin elus läheb mingit rada ja meil ei ole suuri võimeid selle muutmiseks. Me saame asju teha teisiti või soovida nende kulgemist soovitut rada, kuid tegelikult läheb kõik ikka nii nagu minema peab.
Tunned vabanemise tunnet?
Samm nr 3. Sinu ees on uus elu, kus sa märkad, et su elu oli täidetud muredega ebaolulisuse pärast. Sa märkad ja tegeled selle tundega. Mõtled, mis siis tegelikult juhtuda saab sinu murega seoses? Mitte midagi olulist! Lastes asjad vabaks, lähevad nad soovitud rada ning paremini veel. Takerdudes loome vaid soovimatuid lootusi, mis võivad hiljem osutuda pettumuseks.
Seega lühidalt öeldes on 3 etappi saamaks jagu muretsemisest:
1. Muretsemise märkamine ja tunnistamine. Mis on halvim, mis saab juhtuda?
2. Leppimine halvima olukorraga murega seoses.
3. Halvima olukorra paremaks muutmine.
See, kes suudab tänapäeva ühiskonnas, selles kiires saginas saavutada meelerahu ja mitte muretseda, tuleb toime kõigega. See inimene on terve ja õnnelik – nüüd ja tulevikus.
Autor: Tuuli Mäemat
