Meelerahu meister Thich Nhat Hanh õpetab oma raamatus”Meelerahu igas sammus” teadlikkuse kunsti ning jutustab ka mõtlemapaneva loo sellest, kuidas emakese Maaga katkenud kontakt inimesele mõjuda võib…
KUNST OLLA TEADVEL
Loodus on meie ema. Me haigestume, sest elame temast äralõigatuina. Paljud meist elavad maapinnast kõrgemal – kastides, mida nimetatakse kortermajadeks. Meie ümber on vaid tsement, metall ja muud taolised rasked materjalid. Meil puudub võimalus oma näppe mullaseks teha, me ei saa enam ise aedsalatit kasvatada. Me haigestume, sest oleme emakesest Maast juba niivõrd distantseerunud. Seetõttu on meil aeg-ajalt vajadus õue minna ja looduses olla. See on väga tähtis. Meil ja me lastel tuleks emakese Maaga taas ühendus luua.
Paljudes linnades pole puid – roheline värv puudub meie vaateväljalt täielikult. Ühel päeval kujutasin ette linna, kus oli alles jäänud vaid üksainus puu. Linna keskel seisev puu oli endiselt kaunis, kuid tundus hoonetest ümbritsetuina nii üksik. Paljud inimesed haigestusid ja enamik arstidest ei teadnud, kuidas haigust ravida. Kuid üks väga hea arst teadis haiguse põhjuseid ja andis kõikidele patsientidele sama retsepti: “Sõida iga päev bussiga kesklinna ja vaata puud. Kui sellele lähened, praktiseeri sisse- ja väljahingamist ning kui kohale jõuad, siis kallista puud. Sel ajal, kui puu rohelust imetled ja selle hästilõhnavat koort nuusutad, hinga sisse ja välja kuni viisteist minutit. Kui nii teed, siis peaksid end paari nädala jooksul palju paremini tundma.”
Inimesed hakkasidki end paremini tundma, kuid peagi hakkas puu poole tormama nii palju inimesi, et neil tuli miilide ja miilide pikkuses järjekorras seista. Sa ju tead, et tänapäeva inimestel pole kuigi palju kannatust, seetõttu on kolm või neli tundi ootamist, et puud kallistada, liiga pikk aeg ja nad hakkasid mässama. Nad korraldasid demonstratsioone, et loodaks uus seadus, mis sätestaks, et iga inimene tohib puud kallistada kõige rohkem viis minutit. Hiljem vähenes see aeg loomulikult ühele minutile ja seega kadus ka võimalus emakese Maa abil terveks saada.
Ka meie võime end väga varsti leida sarnasest olukorrast, kui me ei ole teadlikud. Kui tahame oma lapsi ja emakest Maad päästa, siis tuleks meil kõike, mida me teeme, teha seda endale teadvustades. Näiteks, kui vaatleme oma jäätmeid, näeme neis aedsalatit, kurke, tomateid ja lilli. Kui viskame banaanikoore prügikasti, siis teadvustame endale, et see oli banaanikoor, mille me ära viskasime ning teame, et see muutub väga varsti lilleks või juurviljaks. Täpselt selline ongi meditatsioonipraktika.
Kui viskame kilekoti prügikasti, siis teadvustame endale selle erinevust banaanikoorest. Kilekotil võtab lilleks saamine väga kaua aega. “Visates kilekoti prügikasti, tean, et viskan kilekoti prügikasti.” Ainuüksi selline teadlikkus aitab meil kaitsta Maad, luua rahu ja hoolitseda elu eest nii praeguses hetkes kui tulevikus. Kui oleksime teadlikud, siis püüaksime kilekotte loomulikult vähem kasutada. Selline tegutsemine on otsene tegutsemine rahu nimel.
Visates prügikasti ühekordseks kasutamiseks mõeldud lastemähkme, teame, et sel läheb lilleks saamisega väga palju aega – nii nelisada aastat või isegi kauemgi. Kui teame, et seda laadi mähkmete kasutamine ei vii maailma rahu suunas, siis otsime oma lapse eest hoolitsemiseks teisi võimalusi. Praktiseerides hingamist ning mõtiskledes oma kehast, tunnetest, meelest ja muudest meeleobjektidest, praktiseerime rahu praeguses hetkes. See ongi teadlikult elamine.
Kõigist võimalikest jäätmetest on tuumajäätmed kõige hullemad. Neil võtab lilledeks saamine umbes 250 000 aastat aega. USA 50 osariigist on 40 juba tuumajäätmetest saastatud. Me teeme Maast iseendi ja paljude järeltulevate põlvkondade laste jaoks elamiskõlbmatu paiga. Kui me elaksime praeguses hetkes teadlikult, siis ka teaksime mida teha ja mida mitte teha ning prooviksime tegutseda nii, et liiguksime rahu suunas.
Autor: Thich Nhat Hanh
