“Kas see tähendab, et sa hakkad täna öösel minuga armatsema, Christian?” Oh halastust! Kas ma just praegu ütlesin seda? Ta suu kukub lahti, aga ta kogub end ruttu.
“Ei, Anastasia. Esiteks, armatsemine pole minu rida. Ma kepin … kõvasti. Teiseks, meil tuleb veel palju paberimajandusega tegeleda, ja kolmandaks, praegu sa veel ei tea, mis sind ees ootab. Sa võid veel nelja tuule poole joosta. Tule, ma tahan sulle oma mängutuba näidata.”
Mu suu kukub lahti. Kepin kõvasti! See … kõlab nii … kuumalt. Aga mida me mängutoast otsime? See on mõistatus.
“Sa tahad oma Xboxi mängida?” küsin ma. Ta naerab valjusti.
“Ei, Anastasia, ei mingit Xboxi ega Playstationit. Tule.” Ta seisab püsti, käsi ette sirutatud. Ma lasen tal end koridori viia. Topeltuste kõrval, kust me sisse tulime, on trepp üles. Me läheme teisele korrusele ja pöörame paremale. Ta võtab taskust võtme ja keerab veel ühe ukse lahti ning hingab sügavalt sisse.
“Sa võid igal ajal lahkuda. Helikopter on ootevalmis, et viia sind sinna, kuhu iganes sa minna tahad; või sa võid ööseks siia jääda ja minna hommikul. Nii on, nagu sa otsustad.”
“Ava juba see neetud uks, Christian.”
Ta avab ukse ja laseb mind enda ees sisse. Ma vaatan talle veel kord teraselt otsa. Sügavalt hinge tõmmates astun ma sisse.
Ja tundub, nagu oleksin ma ajas tagasi rännanud kuueteistkümnendasse sajandisse ja Hispaania inkvisitsiooni aega.
Kurat võtku!
/…/
See ei ole veel lõpp ega ka mitte veel algus!
Loe pikemat katkendit Eest Ekspressi lehelt
Alates neljapäevast, 22. novembrist kuni 5. detsembrini on menuromaan “Viiskümmend halli varjundit” saadaval Selveri ja Prisma kauplustes üle kogu Eesti vaid koos nädalalehega Eesti Ekspress.
