Katkend raamatust “Mister”
Ma hoian kaamerat silmade ees ja uurin Alessiat läbi objektiivi. Tumedad silmad, pikad ripsmed, kõrged põsesarnad ja täidlased paokil huuled. Mu niuded lähevad pingule.
“Sa oled ilus,” sosistan ja vajutan katikut.
Alessia suu kukub lahti, aga ta raputab pead ja katab näo kätega, ehkki need ei varja ta naeratust. Ma pildistan veel kord.
“Oled küll,” ütlen. “Vaata.” Ja ma ulatan talle aparaadi, et ta näeks seda pilti. Ta vaatab oma nägu, mis on pisimate detailideni digikaamerasse püütud, ja seejärel mulle otsa – ning ma olen kadunud. Kadunud tema tumeda, nii tumeda pilgu maagiasse. “Näed,” pomisen ma. “Sa oled vapustav.” Ma sirutan käe ja tõstan ta lõua üles ning kummardun alla, vähehaaval üha lähemale ja lähemale, nii et tal on võimalus eemalduda, ja puudutan huultega tema omi. Ta ahmib õhku ja kui ma tagasi tõmbun, puudutab ta sõrmedega oma suud. Ta silmad lähevad ümmarguseks.
“Ma tunnen niimoodi,” sosistan, süda peksmas.
Kas ta annab mulle kõrvakiilu? Kas ta põgeneb?
Ta silmitseb mind. Tema, eeterlik nägemus hämaras valguses, tõstab ettevaatlikult käe ning puudutab sõrmeotstega mu huuli. Ma tardun ja sulgen silmad, kui ta õrn puudutus läbi mu keha kaigub.
Ma ei julge hingata.
Ma ei taha teda eemale peletada.
Ma tunnen ta sulgkerget puudutust – igal pool.
Igal pool.
Kurat.
Ja enne kui jõuan end peatada, tõmban ta oma embusesse ja panen käed talle ümber. Ta sulab mu keha vastas, ta soojus imendub minusse.
Oh sa poiss, mis tunne.
Ma panen sõrmed ta rätiku alla ja libistan selle õrnalt tal peast. Võtan ta patsist kuklal kinni ja tõmban kergelt, nii et ta huuled liiguvad mu suule. “Alessia,” sosistan ma ja suudlen teda jälle, õrnalt, väga õrnalt, et ma teda ei hirmutaks. Ta on mu käte vahel paigal ja tõstab siis käed mu biitsepsitele, sulgeb silmad, võtab mind vastu.
Ma suudlen teda sügavamalt, mu keel narritab ta huuli ning ta avab suu.
Kurat.
Ta maitseb soojuse ja headuse ja magusa ahvatluse järele. Ta keel on minu oma vastas, kõhklev ja kahtlev. See on haarav. See on erutav.
Ma pean end tagasi hoidma. Ma ei taha midagi rohkem kui vaid matta end sellesse tüdrukusse – aga ma ei usu, et ta lubab. Ma tõmbun tagasi. “Mis mu nimi on?” pomisen ta huulte vastas.
“Härra,” sosistab ta, kui silitan pöidlaga tema põske.
“Maxim. Ütle Maxim.”
“Maxim,” sosistab ta.
“Jah.” Mulle meeldib, kuidas mu nimi tema aktsendiga kõlab.
Näed, polnudki nii raske.
Äkki kostab välisukselt vali nõudlik koputus.
Kes kurat seal on? Kuidas ta majja sisse sai?
Ma astun vastumeelselt sammu tagasi. “Ära mine kuskile.” Ma tõstan hoiatavalt sõrme püsti.
“Avage uks, härra Trev…yan!” hüüab keegi ukse tagant. “Immigratsioon!”
“Oi, ei,” sosistab Alessia ja ta käsi läheb kurgule. Tema silmad on hirmust suured.
“Ära karda.”
Veel kord vali koputus. “Härra Trev…yan!” Hääl on mõnevõrra valjem.
“Ma tegelen sellega,” pomisen, olles vihane, et meid segati. Jätnud Alessia pimikusse, sammun mööda koridori ukse juurde.
Uksesilmast näen kahte meest. Üks on lühike, teine pikk, mõlemal on seljas odavad hallid ülikonnad ja mustad parkad. Nad ei näe eriti ametlikud välja. Ma vaikin ja mõtlen, kas avada uks või mitte. Aga ma pean teada saama, miks nad siin on, ja kas sel on midagi tegemist Alessiaga.
Katkend on pärit äsja kirjastuselt Pilgrim ilmunud E.L. Jamesi uuest romaanist “Mister”
