Claudio Gil Araújo tegi 2002. aastal katseid kahe tuhande vabatahtlikuga, kes olid vanuses 51-80 aastat. Inimestel paluti mitte kiirustada ja minimaalselt tuge kasutades istuda põrandale ning seejärel tõusta.
Istumise ja püsti tõusmise eest võis kokku saada 10 punkti. Mõlemat liigutust hindas uurija 5 palli süsteemis – kui inimene toetas end käele või põlvele läks iga toetuspinna eest üks punkt maha.
Katsealuseid jälgiti kuni 2011. aasta oktoobrini. Selle aja jooksul suri 159 vabatahtlikku. Enamik neist oli katses saanud kehva tulemuse, vaid kaks inimest said maksimaalse punktisumma.
Tulemuste statistiline analüüs näitas, et vähem punkte saanud inimesed elasid pärast katset lühemat aega. See kehtis ka siis, kui arvestati katsealuste vanust, sugu ja kehamassiindeksit.
Neil inimestel, kes said katses kuni kolm punkti, oli kuus korda suurem tõenäosus surra kui nendel, kes said vähemalt kaheksa punkti. Ühe punkti võrra parem testitulemus tähendas 21 protsendi võrra väiksemat suremust.
Istumise ja püstitõusmise võime peegeldab seega hästi inimese kehalist olukorda. Araújo kinnitusel on ta katset kasutanud ligi kümme aastat. See on lihtne, kestab lühikest aega ja kergesti hinnatav.
Keskealised ja vanemad, kes suudavad istuda ja ilma toeta püsti tõusta, saavad hästi hakkama ka igapäevaste toimetustega. Eluiga on seotud aeroobse vastupidavusega, kuid sama olulised on ka lihasjõud, painduvus ja koordinatsioon.
Autor: Piret Pappel
Allikas: www.novaator.ee
