Hinge ja keha pole võimalik tähtsuselt võrrelda. Nagu ei saa võrrelda, kumb on tähtsam, kas auto või bensiin. Auto ei liigu bensiinita, aga edasi liikuda ei saa ka ainult bensiiniga, kui autot pole. Hing ja keha pole erinevad – nad on üks ja seesama elu.
Aja möödudes emotsioonid kaovad, kuid mis saab füüsilisest pingest? Kui midagi juhtub, siis on meie esimene reaktsioon ohust eemale joosta või enesekaitseks rünnata. Kuid me oleme ju korralikud inimesed, kes nii ei käitu. Näiteks ülemuse märkusele või kiusamisele vastame vaikimisega, aga vaikimine on teatavasti nõusolek. Samal ajal surume oma hirmu veel sügavamale enda sisse ja tekitame sellega kehas füüsilise pinge. Lisaks surume alla kättemaksusoovi, kannatame sisemist valu, oleme solvunud, kuid teeme näo, et kõik on korras. Sa võid küll ennast petta, kuid sa ei saa petta oma keha. Pole mõtet naiivne olla ja arvata, et see su keha ei mõjuta ja pinge läheb iseenesest üle.
Me sulgeme oma reaktsioonid lihastesse. Füüsiline pinge hävitab nii keha kui ka hinge. Kui pidevalt oma emotsionaalseid reaktsioone alla surume, saab meie lihastest pingete solgiauk. Selle asemel et loomulikul moel oma emotsioone ja reaktsioone väljendada ning vastavalt soovile kas põgeneda, pisaraid valada, karjuda või hüsteeriliselt naerda, saadame kuulekate kodanike kombel emotsioonid ja pinged vabatahtlikult oma lihastesse, kuhu need ka kinnistuvad. Pinges lihastega kaasneb ka unetus. Kuna kehas on kõik omavahel seotud, siis ei saa samaaegselt olla ärritunud ja lõõgastunud. Nii kaua, kuni meis on pinge, pole sisemine heaolu ja tasakaal võimalik.
Istu või lama mugavalt. Sulge korraks silmad ning tunneta oma keha. Tunneta peast alates, kas su seljas olevad riided ja ümbritsevad esemed ning see koht, kus sa istud või lamad – kas need kõik toetavad sinu keha? Tee oma kehas ringkäik ning ava seejärel silmad. Proovi kõike ümbritsevat erapooletult jälgida. Seda tehes sa mõistad, et nendel hetkedel sa ei mõtle ja ka su hirmud on kusagil eemal.
Ohtlikku olukorda sattudes tunneb keha automaatselt hirmu. Protsessiga on seotud lihaste sisemine pinge, hingamine ja tähelepanu. Sea endale range reegel, et sa ei sisene oma hirmutundesse enne, kui pole oma keha rahulikku ja lõdvestunud seisundisse viinud. Ära tegele hirmutava situatsiooniga enne, kui oled närve rahustanud. Kõigepealt närvid ja siis alles põrgu! Iga kord, kui sul on hirm, võta korraks aeg maha, tee ennast vaimselt korda ja alles siis tegutse.
Me teeme mõnikord nalja, kui ilmaennustus täppi ei lähe, kuid meie enda elu on erinevaid ennustusi täis. Iga meie samm ja tegu on prognooside ja oletustega seotud. Näiteid võib tuua igasuguseid: kuidas mu töövestlus või kohtumine läheb; mida mu sõber, naaber, sugulane töökaaslane ütleb; mida ma siis teen, kui abikaasa teada saab, äkki ta läheb endast välja; äkki buss hilineb või auto ei lähe käima; kas ma saan hakkama; kas ma oskan, võin, saan ja suudan? Kas kõigil neil KAS-küsimustel on mingi mõte? Paljud küsimused on vaid enda ja teiste piinamiseks välja mõeldud. Paljude ennustuste põhjuseks on hirm. Inimene ennustab automaatselt seda, mida ta kardab. Meie teadvus on oletuste ja prognooside sohu kinni jäänud. Prognoosid blokeerivad meie tegevust, pidurdavad liikumist ja arengut, segavad elamist ning langetavad elukvaliteeti.
Kujuta endale ette, et kõige suurem katastroof on juba juhtunud. Kujutle, et keegi halvustab sind, sa jääd haigeks, sul on töö ja rahaga seotud probleeme. Kujuta endale ette, et see kõik on juba juhtunud. Mis siis edasi saab? Edasi hakka endaga rääkima. Küsi endalt, mida see kaasa toob. Kas kõik puruneb? Kui miski sinu elus lõpeb või keegi lahkub, kas see on siis maailma või universumi lõpp. Olevik on see, mis reaalselt eksisteerib, ülejäänu on vaid mälu ja ettekujutuse mäng.
Kaine mõistus on väga võimas abimees, kui me oletustest ja prognoosidest vabaneda soovime ja mõistame, et elus pole midagi katastroofilist. Seda, mis meid praegu hirmutab, homme enam ei ole, sest sellest on saanud minevik ja on ilmselt varsti unustatud. Järelikult ei saa see hirm meid enam mõjutada. Mõtle, kes on sinu elu peremees ja kelle käskudele sa allud. Kui see on hirm, siis sa kardad edasi. Kui oled valmis oma kainet mõistust kuulama ja omaenese soovide järgi lihtsalt edasi elama, siis on edu on garanteeritud. Kui oled oma hirmude toitmise lõpetanud, pole raske õnnelikult ja hirmudeta elada. Me tekitame oma hirmud endale ise ning mõtleme suuremaks, kui need on. Ära võta endalt vabadust oma hirmudele „ei“ ja elule „jah“ öelda.
Hirm on vaid harjumus. Niikaua kuni me hirmu eest põgeneme, on meie elu nagu prügikott, milles elutsevad prussakad öösiti me mõtteis ringi sibavad. Tuleb mõista, et hirmudele on vaja vastu astuda ja nendega tegeleda. Pea meeles, et sinu elukvaliteet sõltub sinu emotsionaalsest seisundist. Kui ühe käega oma hirme toidame ja teise käega nendega võidelda üritame, ei tule sellest midagi välja. Kui tahame olla võitjad, peame oma hirmuga tegelema.
Allikas: Alexis Varnumi raamatute „Uus reaalsus„ ja „Armastus ja suhted uues reaalsuses“ kohta kirjastuse Pilgrim kodulehelt.
