Lapsevanema kiri: ükski laps ei peaks koolis kannatama

Iga laps väärib koolikohta, kus käies tunneb ta end nii emotsionaalselt kui füüsiliselt turvaliselt, hoitult ja hästi! Minu tunne on, et igasse koolikiusamise olukorda peaks suhtuma sama tõsiselt, isegi veel tõsisemalt kui perevägivalla juhtumitesse. Minu laps kannatas koolikiusamise all, õnneks lühikest aega, sest sekkusin kiirelt tänu headele nõustajatele ja tegin ka vastavad otsused. Koolikiusamine tekitas temas abitust, viha ja kurbust, sest ta ei suutnud oma väikese lapse arengutasandil silmitsi seista sellega, mis teda ees ootas. Relvastamata ehk selles kontekstis vastavate teadmisteta ja ettevalmistuseta minna vägivallaolukorda võib lõppeta traumaga. Hiljem traumaga tegelda võtab aega, mõistmist ja vaimujõudu, kirjutab Triin Katriin oma Facebooki lehel.

Kui sa ei tea, lapsevanem, mida see kiusamine koolis tähendab, siis küsi endalt, kas sa oleksid nõus käima 9-12 aastat töökohas, kuhu igal hommikul lähed kõhust õõnsana, näost sinisena, hingepeetusega, ärevuse ja paanikahoogudega, hirmukrampides ja unetute ööde saatel ning kus sa viibid hommikust õhtuni emotsionaalses pinges olles? Kas see ei ole mitte viljakas pinnas depressiooni arenguks, milles täna paljud noored vaevlevad ja lisaks pead taluma selle emotsionaalse häirituse all aina suurenevat töökoormust?

Sina, täiskasvanu, omad teatud filtreid ja elukogemust, et sellega toime saada. Lapsel aga need filtrid puuduvad. Koolivägivald on tõsine probleem, millesse peab sekkuma kiirelt, asjakohaselt ja professionaalselt. Kui su laps on sõjatandril relvastamata, lähed sina, täiskasvanu, talle viivitamatult appi. Iga sekund on tema elu päästmiseks oluline. Täpselt nii tõsine on iga koolivägivalla juhtumi sisuline pilt.

Minu isiklik koolivägivalla juhtum kestis üheksa aastat. See oli aeg, mil koolikiusamisega ei tegeletud sisuliselt üldse. Keegi ei sekkunud, kedagi ei huvitanud, ise pidid enda eest seisma. Lõppeks oli tulemus see, et tagasi meenutades on mul mäluauk, mis toimus minu põhikooli ajas. Ma mäletan ähmaseid päevi koolist, kõik ülejäänud on selle trauma tõttu mälust kustunud. Käisin üheksa aastat koolis hirmuga. Mu enesehinnang sirguva naisena oli null. Õnneks, mis iganes tarkus ja teadlikkus mind läbi elu juhatanud on, sattusin keskkoolist uude kooli, kus olin hoitud, kaitstud, kus käisin suure rõõmuga ja suutsin ülikoolis magistrikraadini välja võidelda. Tagasilöögid ja selle emotsionaalse mälestuse kerkimine aga hakkas tekkima ajast, kui mu enda laps 2. klassi alguses maakoolis koolivägivallaga kokku puutus. Minu sekkumine tänu tugevate professionaalide abile oli aga kohene. Tegin sammud ja muutmised selle suunas, et oma laps aidata paremasse kohta ja taastada tema hingeline ja füüsiline turvatunne.

Iga vägivallajuhtum koolis aga ei pruugi nii edukalt lõppeda ja mõne lapse teekond võib kahjuks lõppeda varem. Räägin seda just kõikide laste eest, kes praegu koolides on kannatanud ja panen lapsevanematele südamele, et palun reageerige kohe, kui näete lapse käitumises ja ütlustes ohumärke. Lapse kurtmine ei ole ega tule tühjast kohast. Uurige asja sisuliselt, olge ise aktiivne osapool ning tehke kooli ja õpetajatega koostööd. Püüdke leida lahendust. Kaasake koolipsühholooge, sotsiaalpedagoogi, kõiki oma ala eksperte. Kui ei leia, vahetage kooli või jätke laps koduõppele. Mitte ükski kool ei saa ega tohi pigistada kinni silma ühegi väikese ilmakodaniku kannatuste osas. Oleme liiga väike riik, et lubada endale ignorantsi sellistel teemadel.

Kõike saab selles olukorras muuta, aga ühe traumeeritud lapse hinge tagasi pöörata usaldusse ja armastusse hiljem on väga raske.

Kiusamine (täpselt nagu ka perevägivald) on vastase nõrgestamine ja võib lõppeda surmaga. Kool aga ei tohiks eales olla selline koht, kuhu sa oma lapse viid kannatama. Kool peaks juba alates selle aasta 1. septembrist olema koht, kuhu iga laps tahab minna rõõmuga.

Olen hinges kõigiga, kes praegu sarnastes olukordades on kannatanud ja soovin, et iga laps saaks abi ja toetust ning riik annaks tõuke suurendada vajalikku tugipersonali ja haridusse lükatakse sisse juba lasteaiast ja 1. klassist alates inimeseks olemise õpetus. Mis selle sisu on? Õpetada, et iga inimene on väärtuslik, iga inimene väärib austust, lugupidamist ja mõistmist. Igal inimlapsel ja inimesel on emotsioonid ja emotsioonid on väga õrnad ning nendega mängides võib raskelt haiget saada. Südame – ja hingevalu pidi olema veel valusam kui füüsiline valu. Mõelgem sellele.

Koolirahu ja turvalisus on vajalik meile kõigile, tervele meie ühiskonnale.

Soovin kõigile ilusat suvevaheaega ning viljakat eneseanalüüsi väga aktuaalsel teemal! Palju armastust, mõistmist, avatust ja koostööd sellel teemal üle terve meie Eestimaa.

Autor: Triin Katriin

Allikas: Vägivald saab eksisteerida seni, kuni leidub selle tarbijaid ja õigustajaid

Noorte depressioon: oma tunnete mõistmine ja nendega toimetulek

Kuidas aidata depressioonis noort?

Emotsionaalne vägivald, I osa: mis see on ning kuidas satutakse emotsionaalselt vägivaldsesse suhtesse

Emotsionaalne vägivald, II osa: vastamist vajavad küsimused ja vajalikud sammud väljumaks laastavast suhtest

Seotud