Varase lapsepõlve haavad
“Tean, et mitte aeg, vaid armastus parandab kõik haavad.” Andy Rooney
Kujutage end hetkeks ette vastsündinuna. Olite täielikult teiste võimuses, ei saanud ise end toita, panna selga kuivi riideid, kustutada piinavat janu, liigutada end mugavamasse asendisse või põgeneda hirmutava olukorra eest. See, kui vastutustundlikult suhtusid teid ümbritsevad inimesed oma ülesannetesse ja kuidas nad nendega toime tulid, määras ära, millised said edaspidi olema teie suhted selle maailmaga. Nende suutlikkus aru saada teie vajadustest, millest saite märku anda piiratud väljendusvahendite abil, määras ära selle, kas maailmast sai teie jaoks turvaline ja sõbralik või pigem ohtlik ja ettearvamatu paik. Psühholoogilisel tasandil on esimese eluaasta üks peamine ülesanne õppida usaldama.
Bob sündis alkohoolikute perre, kus valitses vägivald, sagedased tülid ja vihahood; ta vanemad istusid tunde elutoas ja jõid, ignoreerides tema nuttu. Isegi nüüd, neljakümne viie aastasena, kurdab ta, et teda tabavad endiselt paanikahood, et ta ei saa seda, mida vajab. Ta ei usu, et selles elus võib temaga juhtuda midagi head. Aeg-ajalt läheb tema meeleheide isegi nii suureks, et vaatamata sellele, et ta peab end heaks inimeseks, tunnistab ta, et on terve oma täiskasvanuelu jooksul periooditi mingil määral tegelenud kuritegevusega. Bob igatseb väga romantilist armastust, aga kui ta kohtub kellegagi, kes talle meeldib, teeb see ta ärevaks ja nõudlikuks ning pinge muutub peagi talumatuks. Viimased aastad on ta elanud tsölibaadis.
“Enamik inimesi magab hea võimaluse maha, kuna esmapilgul tundub see nagu iga teinegi” Thomas Edison
Samuel alustas minuga teraapiaseansse, kui ta oli oma hilistes neljakümnendates eluaastates. Ta on kena välimusega, heas vormis, väga tark ja väga andekas koomik ning kirjanik. Kuid tema suutmatus teisi usaldada on nii suur, et teda võiks pigem kirjeldada kui ekstsentrilist erakut. Samuel kannatas varasest lapsepõlvest saadik oma ema kummaliste ning destruktiivsete kasvatusmeetodite tõttu, nagu näiteks regulaarne masturbeerimine, et poissi „maha rahustada”. Pidev emotsionaalne ning psühholoogiline kuritarvitamine jätkus terve tema lapsepõlve vältel. Ta ema käitus temaga nii võrgutavalt kui ka sadistlikult.
Samueliga oli küllalt keeruline saavutada usalduslikku suhet, kuid ajapikku see õnnestus. Ta uskumus, et teised kindlasti kuritarvitavad teda niipea, kui ta nad endale lähedale laseb, hakkas murenema. Meievaheline usalduslik, püsiv, hooliv ja sõbralik suhe on andnud Samuelile võimaluse mõelda selle üle, et äkki see maailm ei olegi tervenisti nii ohtlik ja vaenulik koht, nagu ta seni on arvanud. Tänu sellele kogemusele avas Samuel end esimest korda ja lubas endal kogeda armastust. Vaatamata aastaid kestnud “põlisele poissmehestaatusele” abiellus Samuel hiljuti oma armastatu Liannaga.
Enamik meist pole kogenud nii äärmuslikku kuritarvitamist. Kuid kõik me kanname väiksemal või suuremal määral lapsepõlveaegseid arme, valusid ja haiget saamisi endiselt kaasas, ja need kahandavad meie võimet armastada ning olla armastatud. Nende valudega silmitsi seismine, mida me nüüd selles peatükis teeme, võib teie jaoks olla nagu sundkäik pimedasse kangialusesse, kus ootavad ees kõik teie deemonid ja muud tumedad taltsutamata jõud. Osale teist on see protsess lootus vabaneda. Ja vähestele õnnelikele lihtsalt väike tagasivaade. Sõltumata sellest, millisesse kategooriasse kuulute teie, kinnitan, et südamehaavadest paranemine on ülimalt tähtis, sest ainult siis saate te lõpetada agoonia, mida põhjustab destruktiivne käitumismuster.
Kui teeme endale selle kingituse, et identifitseerime lõpuks need põhjused, mis on meie elus viinud armastuse algete hävimiseni, siis saame ka need takistused ületada. Samuel leidis Lianna, kuna ta suutis nendele hirmudele ja valeuskumustele nime anda, mis olid teda kogu elu teistest eraldanud, ning alles siis sai ta võtta selle riski, et avab end armastusele. Kuid Bobi vanad haavad põhjustavad talle ikka veel kannatusi. Vaatamata sellele, et ta igatseb armastust, ei saa ta veel aru sellest, et ta peab otsustavalt tegema uusi valikuid, mis selle võimalikuks teeks. Võime selle küsimuse ka ümber sõnastada: kas teil on lihtsalt haav või olete justkui selle haava omand?
Hiljuti avanes mul suurepärane võimalus kuulata psühhoterapeuti ja bestsellerite autorit Thomas Moore’i konverentsil esinemas. Ta meenutas kuulajatele, et alles viimase saja aasta jooksul on inimesed hakanud end defineerima nii suurel määral just lapsepõlvekogemuste kaudu. Terapeudina oli mul hea meel, et ta seda rõhutas – et me ei laseks kõigil neil kurbadel lugudel lapsepõlves kogetud valust ja puudusest hakata varjutama meie tõelist ja suursugust olemust. Me oleme midagi enamat kui kõigi nende valude kogum, mida oleme kannatanud. Meie haavad ei võta kokku meie olemust ega moodusta seda. Ma arvan, et enne sellele teekonnale asumist on oluline seda täielikult mõista, sest ainult vähestel meiest on olnud õnn sündida selliste vanemate lapsena, kes olid sellisel arengutasemel, et suutsid kindlustada meile eduka ja valutu arengu sel okkalisel isiksuseks kujunemise rajal.
“Laste suur taluvusvõime tuleneb sellest, et nad ei tea midagi alternatiivide olemasolust” Maya Angelou
Arengupsühholoog Erik Eriksoni teooria kohaselt peame me enne täiskasvanuks saamist edukalt läbima mitu erinevat psühhosotsiaalset etappi, mis valmistavad meid eluks ette.
Need on järgmised:
- õppida usaldama teisi ja seda, et meie elu on laias laastus hea;
- õppida tegutsema nagu iseseisev autonoomne olend;
- õppida võtma jõukohaseid riske, mis näitavad initsiatiivi ning leidlikkust;
- saada hakkama elu põhiliste väljakutsetega; pidevalt arendada enda isiksust.
Seni, kuni mõni neist ülesannetest jääb täitmata, pärsib see meie selget ja konkreetset minatunnetust.
Psühhoterapeut James Masterson on oma raamatus “Tõelise mina otsingutel” kirjeldanud selge minatunnetuse omadusi alljärgnevalt.
- Suutlikkus kogeda erinevaid tundeid ja oskus leevendada negatiivseid tundeid positiivsel moel.
- Oskus väljendada oma tõelisi mõtteid ja tundeid teisele inimesele, ilma liigselt kartmata, et sind võidakse hüljata või allutada.
- Suutlikkus toime tulla üksiolemisega.
- Eluterve arusaam sellest, et elu toob sulle kõike head ja sa väärid seda.
- Suutlikkus säilitada maailmas oma individuaalsus ja autentsus.
- Minatunnetuse stabiilsus, mis tähendab, et olete alati teadlik sellest, et olete ikka üks ja seesama inimene, sõltumata sellest, kellega te parajasti koos olete, mida te teete või milline on teie elu sel hetkel (kas hea või halb).
Lihtsamalt öeldes on põhiolemuse haavad need, mis ei lase stabiilsel minatunnetusel tekkida. Ja kuna kindlad suhted vajavad stabiilset mina, siis seni, kuni me ei lähe ajas tagasi ja ei lõpeta oma arengus poolelijäänud etappe, jääb meile alati risk, et kogeme oma lähisuhetes kroonilisi ja valusaid probleeme.
Sageli tulevad inimesed psühhoteraapiasse ainult selleks, et pärast esimesi seansse tunnistada, et nad tunnevad end “süüdi”, kuna poputavad end sellisel “ekstravagantsel” moel nagu teraapias käimine. Kuid mis veel saaks väärt olla teie aega ning pingutusi kui mitte see, et investeerite endasse, et jõuda oma elus rõõmsate ning harmooniliste suheteni? Kas teenida veelgi enam raha (kui pole seda kellegagi jagada)? Kas osta veel rohkem maad (kui pole seal kellegagi elada)? Kas teha veel üks ülikoolikraad (kui pole kedagi, kes tuleks teie lõpetamisele, et seal teile plaksutada)? Kas teha veel tähendusrikkamat tööd (ja tulla igal õhtul tühja korterisse)? Ainult laste eest hoolitsemine võib olla olulisem iseendaga tegelemisest, aga esmatähtis on arendada enda võimet ennast teistele avada ning seejärel külluslikult anda ja vastu võtta armastust.
Selle rännaku mõte on leida tee armastuse juurde. Me ei tee seda rännakut selleks, et oma valust lummatud olla. Caroline Myss kirjutas oma raamatus “Pühad lepingud”: “Meenutan alati inimestele, et nende vaimne tee ei peaks koosnema üksnes välja selgitamisest, miks halvad asjad nendega juhtusid, ja õigete palvete otsimisest, et sellest pimedusest pääseda. Liiga paljud asetavad rõhu tervenemisele ja unustavad seejuures elust rõõmu tunda.” Me võtame selle rännaku ette, kuna soovime teada saada kunagiste kogemuste seoseid sellega, kes me oleme tänases päevas; me kasutame seda kui vahendit, mis aitab taas tuua valikuvabaduse meie ellu. Nagu kirjanik Ken Keyes juunior ütles: “Kui oskate näha oma draamat selge piluga, vabanete sellest.”
“Te armusite, kuna te vana hea aju ajas teie partneri segamini teie vanematega! Teie vana hea aju uskus, et lõpuks leidsite te ideaalse vastumürgi, mis ravib kõik lapsepõlves kogetud psühholoogilised ning emotsionaalsed üleelamised” Harville Hendrix
Harjutus
Võtke välja oma päevik ja jätkake järgmisi lauseid, kirjutage nii mitu erinevat varianti iga asja kohta, kui te soovite. Ärge tsenseerige end. Rakendage oma kujutlusvõimet ja kirjutage üles kõik, mis teile pähe tuleb, isegi kui see tundub esmapilgul arusaamatu.
Lapsena hoolitseti minu eest (kuidas?) ……….
Minu ema tundis end emarollis (kuidas?) ……….
Minu isa tundis end isarollis (kuidas?) ……….
Selle tulemusena tundsin mina end (kuidas?) ……….
Need tunded mõjutavad mind praegu (kuidas?) ……….
Ma suudan usaldada teisi siis, kui ………..
Ma ei suuda usaldada teisi siis, kui ………..
Minu viimane lähedane partner sarnanes selle inimesega, kes minu eest esimesena hoolitses, järgmistes asjades ………..
Minu viimane lähedane partner erines sellest inimesest, kes minu eest esimesena hoolitses, järgmistes asjades ………..
Minu praeguste suhete sarnasused sellega, kuidas minu eest lapsena hoolitseti, on järmised: ………..
Märkus. Kui teil oli oluline suhe, kas mõne vanema õe-venna, kasuvanema või mõne teise vanema sugulasega, siis tehke ka temaga läbi sama harjutus. Kui teid adopteeriti, siis tehke see harjutus läbi ka oma bioloogiliste vanematega, isegi kui te pole neid kunagi kohanud või te isegi ei tea, kes nad on. Kasutage oma kujutlusvõimet ja intuitsiooni ning oletage, mis nendega sellel ajal toimus. Selle harjutuse mõte on pigem vaadelda, kuidas olete oma kogemused integreerinud, mitte püüda välja selgitada tõde.
Lisa. Praktiline ülesanne
Võtke tänase päeva jooksul ette üks riskantne tegu, kus peate üles näitama usaldust (näiteks tunnistage kolleegile üles üks oma nõrk koht; usaldage oma tõelised tunded tuttavale; paluge sõbralt tavalisest suuremat teenet). Ärge muretsege, kas saate soovitud tulemuse või ei. Asja mõte on välja astuda oma mugavustsoonist ja usaldada teisi rohkem kui varem. Riski võtmine võib teie jaoks osutuda ka ebasobivaks, seega, ärge klammerduge liigselt tulemuste külge. Kuid pange tähele, kuidas riski võttes avardasite siiski oma võimalusteringi suhetes teiste inimestega.
Märkus. Kui teile tundub, et olete üle elanud tõsiseid traumasid seoses suhete ning usaldusega nagu Samuel, siis otsige siiski abi kompetentselt terapeudilt, kuna sedasorti haavadest on vaja ennast tervendada teise inimese kaasabil, kes saab teid kogu protsessi vältel toetada.
Autor: Katherine Woodward Thomas
Allikas: Katherine Woodward Thomas “Kuidas leida seda “Õiget””, kirjastus Pilgrim
