Oma raamatus „Dancing in the Streets: A History of Collective Joy“ („Tantsimine tänavatel: kollektiivse rõõmu ajalugu“) pöördub ühiskonnakriitik Barbara Ehrenreich ajaloo ja antropoloogia poole, et dokumenteerida osavõttu „kollektiivsest ekstaasist“, nagu ta seda nimetab. Ehrenreich teeb järelduse, et me oleme „loomu poolest ühiskondlikud olendid, kes peaaegu instinktiivselt tahavad jagada oma rõõmu“1. Ma usun, et tal on õigus. Samuti meeldib mulle väga idee kollektiivsest ekstaasist – eriti nüüd, mil tundume olevat takerdunud kollektiivsesse hirmu ja muretsemisse.
Lehitsedes oma andmeid, esitasin endale kaks küsimust: 1. Miks on naer, laul ja tants meile nii olulised? 2. Kas neil on mingi ühine muutev element?
Need olid keerulised küsimused, sest jah, me ihkame naerda ja laulda ja tantsida, kui oleme rõõmsad, ent pöördume nende väljendusvormide poole ka siis, kui oleme üksildased, kurvad, elevil, armunud, masendunud, hirmunud, häbeneme, oleme enesekindlad, kahtlevad, vaprad, leiname või oleme ekstaasis (et nimetada vaid mõnda). Ma olen veendunud, et iga emotsiooni jaoks on olemas oma laul, tants ja tee naeru juurde.
Pärast paar aastat kestnud andmete uurimist sain ma teada: Naer, laul ja tants loovad emotsionaalse ja spirituaalse ühenduse; nad meenutavad meile üht asja, mis on tõesti tähtis, kui otsime lohutust, pühitsemist, inspiratsiooni või tervenemist: me pole üksi.
Iroonilisel kombel sain ma naeru kohta peaaegu kõik teada nende kaheksa aasta jooksul, mil uurisin häbi. Häbiresilentsus nõuab naeru. Raamatus „I Thought It Was Just Me“ viitan ma sedasorti naerule, mis aitab meil terveneda, kui teadvale naerule. Naer on lähedase suhtluse spirituaalne vorm – ilma sõnadeta võime me üksteisele öelda: „Ma olen koos sinuga. Ma saan aru.“ Õige naer pole huumori kasutamine enda hukkamõistmiseks või tähelepanu kõrvalejuhtimiseks; see pole sedasorti naer, mille taha me mõnikord end peidame. Teadev naer kehastab kergendustunnet ja sidet, mida kogeme, aru saades oma lugude rääkimise jõust – me ei naera üksteise üle, vaid üksteisega koos.
Üks naeru lemmikdefinitsioone minu jaoks pärineb kirjanik Anne Lamottilt, keda ma kord kuulsin ütlevat: „Naer on pühaduse pulbitsev, kobrutav vorm.“ Aamen!
Tore südamest tulev naer, laulmine täiest kõrist ja tantsimine, nagu keegi ei vaataks, teevad kahtlemata hingele head. Aga nagu ma mainisin, on need ka haavatavuse harjutused. Naermise, laulmise ja tantsimisega seotud haavatavusel on palju häbipäästikuid. See nimekiri sisaldab hirmu, et sind peetakse imelikuks, tobedaks, lollikeseks, kobakäpaks, vanamoodsaks, kontrollimatuks, ebaküpseks, rumalaks ja kergemeelseks. Enamikule meist on see üpris hirmutav nimekiri.
Koletised on pidevalt kohal ja kindlustavad, et eneseväljendus pole nii tähtis kui enesekaitse ja eneseteadvus.
• „Mida inimesed arvavad?“
• „Kõik vaatavad – rahune maha!“
• „Sa näed naeruväärne välja! Võta end kokku!“
/…/
Me püüdleme eneseväärtust, tõmmates selga emotsionaalse ja käitumusliku häirimatuse rüü ning teeseldes, et oleme traagiliselt nukrameelsed ja seega „paremad“. Olla „kontrolli all“ ei tähenda alati soovi olukorraga manipuleerida, vaid sageli vajadust määrata teiste suhtumist. Me tahame olla võimelised kontrollima, mida teised inimesed meist mõtlevad, selleks et võiksime end piisavalt hästi tunda.
/…/
Kui me ei luba endal olla vaba, siis vaevalt et sallime teiste vabadust. Me teeme nad maha, teeme nende üle nalja, naeruvääristame nende käitumist, mõnikord häbistame neid. Me teeme seda alateadlikult või teadlikult. Mõlemal puhul on sõnum: „Issand küll. Ära ole selline imelik!“ Hopi indiaanlastel on ütlemine: „Vaadata meid tantsimas tähendab kuulda, kuidas meie südamed räägivad.“ Ma tean, kui palju julgust nõuab lasta inimestel kuulata, kuidas süda räägib. Ent elu on liiga hinnaline, et veeta see teeseldes ülimalt häirimatut ja täielikult kontrolli all inimest, kui võiksime hoopis naerda, laulda ja tantsida.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Brene Browni raamtust „Ebatäiuslikkuse kingitused“.
