Rahulikus olukorras võivad jälitaja ja eemaletõmbuja välja näha kui suurepärane teineteist täiendav abielupaar. Naine on spontaanne, elus ja emotsionaalselt vastuvõtlik. Mees on reserveeritud, rahulik ja loogiline. Aga kui tormituuled puhuma hakkavad, liialdab kumbki omas laadis ja siis algavad mured.
Mis juhtub, kui see paar satub stressiolukorda? Selleks võivad olla ootamatu haigus, probleem lapsega, majanduslik mure või muudatus ametiredelil. Pole tähtis, mis on selle probleemi sisu, aga need kaks reageerimisviisi pööravad äkki tülli. Naine reageerib kiiresti, otsib otsest kontakti ja varjupaika koosolemises. Ta jagab oma tundeid ja tahab, et mees sedasama teeks. Mees reageerib loogiliselt ja mõistuspäraselt, mis pole naisele vastuvõetav. Seepeale jälitab naine juba tuntavamalt, tahtes rohkem teada saada sellest, mida mees mõtleb ja tunneb, ning mees eemaldub veelgi enam. Mida rohkem mees eemaldub, seda agaramalt naine jälitab. Naine süüdistab meest külmuses, ükskõiksuses ja ebainimlikkuses. Mees leiab vastu, et naine on pealetükkiv, hüsteeriline ja kontrolliv.
Milleni see klassikaline stsenaarium tavaliselt välja jõuab? Kassi-hiire mäng võtab järjest enam maad, see tants kestab mõnda aega, siis lähevad naised üle taktikale, mida terapeudid kutsuvad „reaktiivseks eemaletõmbumiseks“. Tundes ennast hüljatu ja tüdinuna, hakkab naine lõpuks tegelema oma asjadega. Mehel on nüüd korraga rohkem ruumi, kui talle meeldiks, ja peagi liigub ta naisele lähemale, lootes leida temaga kontakti. Aga on liiga hilja. „Kus sa siis olid, kui mul sind vaja oli?“ pahvatab naine vihaselt. Selles punktis võivad eemaletõmbuja ja jälitaja mõneks ajaks isegi rollid vahetada.
Emotsionaalsed tagaajajad kaitsevad emotsionaalseid põgenejaid. Sellega, et jälitajad teevad mõlema partneri eest ära selle töö, et väljendavad tarvet klammerduda ja lähedust otsida, võimaldavad nad põgenejal mööda hiilida omaenda sõltuvusele ja ebakindlusele vastu astumisest. Nii kaua kuni üks pool jälitab, naudib teine luksust tunda end sellena, kes vajab sõltumatust ja ruumi.
Kui võtame arvesse, kuidas naised on kasvatatud, siis vaevalt see kedagi üllatab, et naine on peaaegu alati jälitaja. On olemas teinegi viis teha meeste eest tundetöö ära. Kui jälitaja õpib tagasi tõmbuma ja paneb oma energia omaenda ellu, eriti kui naine suudab seda teha eneseväärikalt ja ilma vaenuavaldusteta, võib eemaletõmbuja ära tunda omaenda vajaduse kontakti ja läheduse järele … ning hakata jälitama. Aga ettevaatust – see ei ole lihtne ülesanne. Enamik naisi, kes on emotsionaalsed jälitajad, lähevad välja külma ja vihase reaktiivse eemaletõmbumise peale, mis ainult ajutiselt pöörab jälituse tsüklit või pole sellest niigi palju kasu.
Kui jälitaja lõpetab tagaajamise ja paigutab oma energia jälle omaenda ellu, ilma et ta eemalduks või teisele oma viha kaela kallaks, katkeb ringtants. See võib tunduda vana tuntud viinamarjad-on-hapud-mänguna, mida naisi on õpetatud mängima, see võib tunduda järeletehtud ja manipuleeriv. Aga mängida edasi seda vana jälitamise ja põgenemise mängu – see pole põrmugi ausam. Tegelikult teeb see naise sõltuvaks ja paneb puudust kannatama nende mõlema eest, kuni tema partner ei tunnista neid omadusi iseendas. Meie katse suhete vallas saab juurde jumet ja tasakaalu, kui jälitaja aru saab ja soostub väljendama oma soovi saada suurem ruum ning sõltumatus, ja kui põgeneja hakkab aru saama oma sõltuvusest ning lähedusevajadusest.
Allikas: PhD Harriet Lerneri lähisuhtemustrite muutmise käsiraamat „Kuidas muuta lähisuhete mustreid“.
