Mulle on alati meeldinud võõrastest akendest sisse piiluda. Mitte muidugi nii, et küünitan üle aknalaua tuppa, vaid eemalt kõnniteelt, salaja. Teen oma õhtust jalutuskäiku, vaatan aknaid ja mõtlen, mis inimesed nende taga küll elavad. Mida nad parasjagu teevad, millest räägivad ja unistavad, kuidas end oma kodus tunnevad?
Praegusel ajal on sellega keerulisem kui varem, sest enam ei satu korterelamute vahele kõndima, eramajade elanikud aga varjavad oma elu kiivalt kõrgete aedade, hekkide ja kurjade koerte varju. Mäletan, et vanasti, nõukogude ajal, oli pea igast aknast näha lakitud sektsioonkapp ja Ida-Virumaal, kus mina elasin, ka kirju vaip diivani kohal seinal. Maikades pereisad lösutasid aknalaual ja tirisid Priimat.
