Mis on kaassõltuvus ja miks on see nähtamatu taud maailmas varjatud kujul pandeemia mõõtmed omandanud? Sest paljudes peredes kehtivad sugupõlvede kaupa ranged reeglid – ära räägi! Ära usalda! Ära tunne! Ülestunnistus „kasvasin alkohooliku peres“ on ühiskonna silmis siiani enamasti skandaalne ja perekonna suhtes reeturlik. Kes on siis see salapärane kaassõltlane ja miks me tema avaldumist iseendis nii püüdlikult tõrjume?
Kogemus- ja kaassõltuvusnõustaja Kert Grünbergi hinnangul on kaassõltlane hea südamega väga tubli inimene. Ta tahab võtta vastutust, teisi aidata ja olla vajalik. Ta kardab olla isekas ja öelda EI, mille tõttu tunneb end lõpuks kurnatud ja pahurana.
Kaassõltuvus kujuneb välja eelkõige alkoholi või uimasteid kuritarvitava inimese pereliikmetel ja pärandub põlvest põlve. Nõuka-aegse alkoholismi vari ulatub selgelt tänapäeva. Alkohoolikute lapsed ja lapselapsed kogevad täiskasvanutena ärevust ja depressiooni, mille all peituvad viha, kurbus ja häbi. Neid tõmbab alatasa inimeste poole, kes on kas sõltlased, hoolimatud ja/või vägivaldsed, et paarisuhtes taasluua ja tunda lapsepõlvest tuttavaid tundeid.
Kaassõltuvus võib kujuneda ka peredes, kus pereliikmete vahel on emotsionaalne distants, asjadest ei räägita, on kõrged ootused, ranged reeglid ja kus saavutused on olulisemad kui head suhted. Igal kaassõltlasel kujuneb välja isiklik käitumismuster, mis on seotud päritoluperekonnas omandatud rollidega. Kaassõltuvuse aluseks on reeglina madal enesehinnang, mis tekib vanema emotsionaalsest tähelepanust ilmajäänud lastel ja täiskasvanuks saades süveneb.
Kaassõltlase esimene roll on alati „Päästja.“ Ta üritab teise inimese elu „korda teha“ ja satub päästmisest sõltuvusse. Päästja põhiline hirm on jääda üksi ja tunda end väärtusetuna.
Ka lapsevanemad võivad oma laste suhtes päästjateks hakata – lahendada kõik olukorrad lapse eest ära, jättes lapsed ilma vajalikest elukogemustest ja sellega nende saamatust soodustades.
Nii sõltuvusest kui kaassõltuvusest tervenemiseks on vaja hakata oma tegevuse tagajärgi kogema ja oma sõltuvust tunnistama. See on enesega sõbraks saamise teekond, kulgemine eneseväärtustamise ja armastuse suunas, kus õpitakse oma tunnetega rahu tegema ja sisemist tasakaalu looma. Eesmärk – vastutuse võtmine iseenda elu eest, on küpse täiskasvanu tunnus.
Tervenemise teekonnal pakuvad tuge grupi-ja individuaalsed teraapiad ning raamatud. Eesti keeles on ilmunud hiljuti Melody Beattie „Kaassõltuvusest vabaks,“ (kordustrükk Pilgrim 2022) ja Claudia Black „Minuga ei lähe iialgi nii. Lapsepõlv sõltlase peres ja selle mõju täiskasvanueas,“ (Rahva Raamat, 2022).
Kert Grünbergi sõnul on kaassõltuvusest tervenemise teekonnal tähtsal kohal erinevad vaimsed praktikad, sest ainuüksi oma isiklikule tahtejõule ei tasu lootma jääda. Samas on enese tervendamine igaühe isiklik otsus, vastutus ja valik. Juuresolev podcast innustab seda valikut tegema.
Issand, anna mulle meelekindlust
leppida asjadega, mida ma muuta ei saa,
julgust muuta asju, mida ma muuta saan,
ja tarkust nende kahe vahel vahet teha.
Meelerahu palve
KUULA PODCASTI: https://open.spotify.com/episode/6CoCRuauMI7MojqF3Ep8fF
Saatejuht Anneli Urge on õigustaustaga terapeut, storyteller ja põnevike „Jokk ehk juriidiliselt on kõik korrektne“ (Pilgrim 2019) ja „Šokiterapeut“ (Pilgrim 2021) autor.
