Hingedele tuleku puhul hoitakse kodus rahu, hingedele pakutakse süüa ja sauna ning nende heameeleks mõistatatakse mõistatusi.
Mõne aasta eest Tartumaal Võnnu kihelkonnas pühapaiku uurides kõneles kohalik tädike järgmist. Kui ta oli laps (1930. aastate lõpp – 1940. a algus), siis tema vanaema oli ikka pidanud hingedeaega. Katnud toas laua, läks ta õue ning hõikas heleda häälega: “Uu-uu, uu-uu, kodakondsed, tulge sööma!” Ja nii mitu korda. Veidi aja pärast läks ta tuppa ning sulges ukse. Käis ümber söögilaua ning meenutas surnud lähedastega seotud lugusid ja seiku. Tänaseks on jutustaja juba ise hingena kodus käimas.
Me pole oma hingedega üksi. Üsna samal viisil on hingedeaega mõistnud Ameerika looderanniku indiaanlased. Üle tuhandete kilomeetrite ning kümnete tuhandete aastate jagame sama tarkust. Usk inimese hinge ja hingedeaega on ilmselt meie maal elanud sama kaua kui inimene.
Kuidas kõnelda hingedest ajal, mis väärtustab peamiselt elu ainelist ja hingetut poolt? Kuulakem, mida kõnelevad esiemad ja -isad meie oma keeles.
Iidvanas kuldnaise laulus on hing üks neid olulisi asju, mida on vaja, et muuta kuld elavaks. Hingeta pole elu. Seda lugu on laulnud naised põlvest põlve Maavallas, hõimurahvaste juures ja kaugemalgi.
Vanemas maakeeles tähendab hing inimest. Oma emakeeles saame öelda, et klassis on 24 hinge ehk õpilast, riigikogus on 101 hinge ehk saadikut, Eestis elab üle miljoni hinge ehk inimese. Enda ja teiste hingelise olemuse meenutamine ja tunnistamine aitab jääda inimeseks.
Meie rahvas on ikka olnud hinge usku. Hingeusk on kirjutatud sajal moel meie emakeelde. Hing on meil meeles ja keelel. Kui midagi on väga valesti, ajab see hinge täis. Suur ülekohus lõikab hinge. Hing võib valutada, kurvastada, igatseda, olla surutud, tunda hingeahastust ja hingepiina. Hing võib olla müüdav, kadunud, eksinud ja õnnetu. Vahest ei anna hing asu ja inimene otsib hingepidet. Kui miski on hingel, hing on raske ja vaevas, tuleb hinge puistada, hingelt ära rääkida. Siis muutub hing kergemaks. Vahest paistab meie silmist ehk hingepeeglist see, mis on peitunud hingepõhja, hingesoppidesse. Märka inimest, vaata talle silma.
Õnneks võib inimese hing olla ka rõõmus, õnnelik, ilus, uhke, truu, kindel, õilis ja suur. Hingesugulase ja hingerahu leidmine muudab õnnelikuks. Kui me tahame või teeme midagi päriselt, siis ikka hingega ja kogu hingest. Kui miski meid jäägitult puudutab, siis hingepõhjani.
Mõnikord me hingeldame, miski matab hinge või jääb hing kinni. Suisa hingetuks võib mõni asi võtta, eriti kui oled seda ühe hingega teinud. Aga inimene peab hingama, hinge tagasi tõmbama, hingamispäeva ja hingedeaega pidama.
Üksnes hingamisest ka ei piisa hinge seeshoidmiseks, ihu ja hingega nagu oleme. Kindlasti on vaja võtta sööki-jooki hinge alla ja midagi peab ka hinge taga olema, ükskõik kui visa su hing poleks.
Vahest liigub ringi hingepüüdjaid, kes tahavad viia su hinge kellegi hingekarja. Vana metsarahva hingi pole aga kerge püüda ega müüa. Erinevate uuringute kohaselt on nõus ainujumalat tunnistama vaid vähem kui viiendik meist.
Kui sa ei oska õieti oma ihu ja hinge eest hoolt kanda, jääd hingitsema, hing nööriga kaelas. Lõpuks vaagud hinge ja üsna lõpuks heidad hinge. Ja ongi hing väljas.
Aga sellega pole veel kõik. Kusagil on su hingepuu, hingelind ja hingeputukas. Ja hingede ajal ning jõuludel tuleb su hingeke taas kodumaile omakseid vaatama. Kui sul veab, usuvad su omaksed hinge, ootavad ja võtavad sind esivanemate kombel vastu, pakuvad süüa ning panevad köetud sauna lavale valmis vee ja viha. Ja kui pole sauna, lasevad vannitoas kaussi sooja vett ja panevad valmis puhta rätiku.
Nii on lood maakeelt kõneleva ja maakeeles mõtleva inimesega.
Mitte üksnes inimesel pole hing. Hingeõhk käib sisse-välja igal hingelisel olendil. Targad jahimehed teavad, et lastud looma juures tuleb veidike rahulikult oodata, kuni selle hing on välja läinud. Nii on taitatud ka kodulooma tappes.
Maa ja kivid hingavad kevadeti. Rahvakalendris on lehekuus maahingaus, maa hingamise päev ehk maaema sünnipäev. Nii suur püha, et rohi ei kasva ja lind ei tee pesa.
Ja igal aasta viimasel veerandil on meil hingede aeg, mil võetakse hingi vastu ja kehastutakse santi joostes ka ise hingedeks. Aegade jooksul on meie hingedeaja tähendusest ja kommetest kirja pandud rohkesti pärimust. See on üliväärtuslik teadmine, et hingi pole vaja karta vaid oodata, nad toovad elavatele õnnistust ning aitavad meie peredel, suguvõsadel ja rahval edasi kesta. Sarnaseid lugusid võib vahel nüüdki kuulda.
Hingi on kostitatud hingedepäevadel, kuid neid on peetud eri ajal. Näiteks: Puhjas või Tarvastus 1.09-29.09., Toris 20.09. – 8.10., Käinas 29.09. – 10.11. igal esmaspäeval ja teisipäeval, Ansekülas 29.09. – 24.11. või 10.11.-24.11. esmaspäevade õhtud, Harglas 30.09.- 6.10., või mardipäeva ja jõulude paiku, Hanilas kolm neljapäeva peale 29.09., Hallistes 6.10.-3.11., Kihelkonnas 10.10. ja 21.12. vahel 5-6 õhtul, Reigis enne jõule igal neljapäeva õhtul, Rannus 6.12.-3.01. Kõige sagedamini öeldakse hingedeajaks nädal enne mihklipäeva (22.09.) kuni nädal peale mardipäeva (17.11.).
Sageli on peetud samas kihelkonnas hingedeaega eri ajal ja siin esitatud nimekiri ei ole lõplik. Lugesin kokku vaid need näited, mille Mall Hiiemäe on avaldanud rahvakalendri antoloogias. Lõpuks valib iga pere ise endale sobiva hingedeaja, mil ilmad on vaiksed, saab pidada töövabasid õhtuid ning pakkuda hingedele head-paremat.
Meie pere pidas tänavu esimest hingedepäeva eile õhtul. Valmistasime süüa ning katsime laua. Oodatud külaliste auks panime selga pidulikumad rõivadki. Loomi armastav perepoeg pani laua alla kausikese ka lahkunud kasside ja koerte hingedele. Süüdanud küünla, kutsusime oma lahkunud sugulased ja sõbrad sööma ja mõistatasime mõistatusi. Varsti lasime ka ise puduroogadel hea maitsta ja tundsime rõõmu koos olemisest.
Kutsuge teiegi oma hinged sooja.
Autor: Ahto Kaasik
Allikas: 7 tarkust, mida su hing tahab, et sa teaks
Karma – kallistab või karistab?
Kuidas mõista, mida hing vajab?
Neli kõige enam levinud vaimset võimet – mis resoneerub sinuga?
