Kust saab alguse minu ebakindlustunne?
Samastumine oma tunnetega toob meile kaasa palju kannatusi. See on normaalne, kuid see ei ole loomulik olemisviis. Oma tundeid tajudes ja neid teadvustades ehk neist eemaldudes hakkame avastama oma tõelist Mina.
Alustada oleks hea just ebakindlustunde äratundmisega, sest see tunne on paljudega juba ammu ja pikka aega.
Kliendi kogemus: “Ma olin laps, kelle vanemad jätsid ilma toetusest ja tähelepanust. Tänaseni ma ei oska ega tea, kuidas olla oma tunnetega, näiteks kurbusega, ja see teeb mind ebakindlaks. Raske on endal tajuda, milles on minu elu põhiolemus ja ootused. Kasvades nii-öelda mittetoetavas perekonnas, on mul ka täiskasvanuna suurem vajadus turvalisuse järele ja ma olen kimpus oma tunnetega. Mul jäi omandamata, kuidas tunded vahelduvad, kuidas lahendada tundemaailma probleeme ilma dramaatikata. Ma kogesin vaid ümbritsevate reageerimist, ning õppisin samuti nendelt, kuidas tuleb mõelda, tunda ja käituda. Ma ei oska seda kõike, mis minu sees toimub, isegi selgelt väljendada.”
Kõik lapsed sünnivad maailma juba teatud kogemustega. Neil on juba kogemused, mis on saadud 9 kuu jooksul ema kõhus olles. Kohe pärast sündi püüavad ema, isa, sugulased ja tegelikult kõik ümbritsevad inimesed last kasvatada ja kujundada. Pole siis ime, et mõned lapsed satuvad segadusse, kuna neil on teatavad kogemused – nemad mäletavad kogemuslikult looteajast asju, millega ei arvestata.
Näiteks mõni laps võib mäletada seda, et vanemad ootasid hoopis teisest soost last ja nii ei oska tüdruk kasvada naiseks ega poiss meheks, sest ikka ei olda vanematele meelepärane, ning see on ebakindlustunde tekkimiseks soodne pinnas. Ja kui seda veel lapse eest varjata ja öelda, et kõik on hästi, siis see süvendab ebakindlust. Kuid kuidas ja millal sellistel teemadel rääkida, sõltub vanematest ja konkreetse lapse eripärast.
Ebakindlustunne, turvatunde puudumine ja kõrgendatud vajadus turvatunde järele on meie lapsepõlve peegeldused. Lapsena me vajame ellujäämiseks teisi inimesi ehk välist turvalisust. Ka edaspidi jääb enamik meist seda tunnet otsima väljastpoolt iseennast. Mõned lapsevanemad kujundavad ise oma lapsest ebakindla inimese, näiteks hoides last eemal teistest lastest. Vanemad ei soovi oma lapsele ebameeldivusi ja seovad lapse enda külge. Näiteks ka maale vanaema juurde minna saab laps ainult nendega koos jne. Nii juhtubki, et sellel lapsel ei kujune välja iseseisvust, kuni sinnamaani välja, et ka kolmekümneselt sõltub ta kõiges vanematest, sest ta ei oska teisiti. Vanemad on tapnud tema iseseisvumise ja teinud temast väga ebakindla inimese. Tavaliselt juhtub see üksikute lastega, kes kogu aeg olid vanemate, tädide, onude, vanavanemate hoole all ja jäid seega ilma vabast normaalsest kasvamisprotsessist. Täiskasvanuks saades ei saa ta enam samamoodi elada nagu lapsepõlves, ta peab kuidagimoodi hakkama saama ja ebakindlust on sellises inimeses palju. Kõik kogemused, mis oleks ta ise saanud, on juba eos eemaldatud.
Mõnel lapsel on näiteks selge ülevaade vaid täiskasvanute haigustest ja nende igavatest juttudest ning täiskasvanunagi ei taha ta saada suureks, sest see käitumismudel, mis temas välja kujundati, on hirmutav – pigem jään alati oma vanematele truuks, kui riskin ise oma elu elada. Selline inimene ei teagi, mis on vajadused, sest need täideti enne, kui nad tekkidagi said, alati oli toit laual ja riided seljas. Sellise kuuleka ja alistuvana ta meeldis ja sobis vanematele.
Ebakindlad inimesed peavad enda vajadusi vähe silmas, peaasi et neist teistele meeldiv pilt jääks. Nad tahavad olla lahked, et neid ei peetaks isekaks. Arvan, et iga inimene on kokku puutunud manipuleerimisega, kas tööl või kodus. Kui inimene kannab kaasas ebakindlustunnet, siis ta ka kohtub selliste inimestega, kes manipuleerivad temaga, et ta hakkaks veel rohkem ebakindlust tundma. See peaks olema äratuseks, et nüüd on aeg see tunne käsile võtta ja ringi teha.
Ebakindlustunnet tekitab ka kohtumõistmine: kritiseerimine, siltide panemine ja diagnoosimine, kiitmine. Kriitika alla võib sattuda välimus, riietus, amet, keelekasutus, rahvus – ainet jätkub pikaks ajaks.
Siltide panemine ja diagnoosimine on veel samm edasi, sest kui me ikka paneme inimesele sildi või diagnoosi, siis on temas midagi muud näha raske. Samas me teeme seda ka endaga, nimetades ennast abituks või äpuks vmt.
Kiitmine on väga kaval ebakindluse tekitaja. Kui laps on väike, on vanemad, eriti niinimetatud kanaemad, väga suures vaimustuses oma lapse igast liigutusest ja teost. Kui laps kasvab suuremaks, siis on ta imestunud, et näiteks kui ta taldriku tühjaks sööb, siis seda ei märka keegi ja kiitust ei tulegi. Sellised kogemused igal sammul tekitavad ebakindlust, sest inimene on harjunud, et ta teeb kõike hästi ja iga tema liigutus on kiitmist väärt. Ta ei suuda toime tulla tegeliku maailmaga ja inimestega (kellel omakorda on ebakindlustunne hoopis muudel põhjustel).
Ülemäärase ja alusetu kiitmise tulemuseks on väga ebakindla inimese kujunemine, kes saab elult hoope. Kuid inimene saab sellise olukorra enda kasuks pöörata, hakates oma peaga mõtlema ja maailma mõtestama. Mingil elu hetkel tekkis ebakindlustunne – kas see oli mingi sündmus või lause kellegi poolt, kuid sellel hetkel te otsustasite ebateadlikult ennast määratleda kui ebakindlat inimest ehk samastusite selle tundega. Inimene hakkab osavalt formuleerima endast lugu, et miks see just nii on. Selles loos on põhjendused ja selgitused, et kui häbelik ta tegelikult on, kuidas ta kardab midagi teha ja kellegagi kohtuda. Sealjuures säilib temas uskumus, et ta ise ei ole seda ebakindlust tekitanud, et see on selle-pärast, et …, seda lauset oskame me kõik ise väga hästi lõpetada ja põhjendada enda olekut. Me hoopis tahame seda tunnet varjata või sellega ennast õigustada, et miks me ei ole hakanud tegutsema. Me hakkame alateadlikult oma ebakindlustunnet armastama ja selle varjus elades ei nõua me ka elult kuigi palju.
Ebakindlustunnet süvendab enda pidev võrdlemine teistega, et teised on paremad. Juba beebina kuulsime, kuidas emmed võrdlesid oma lapsi, et kas juba keerab või roomab jne. Me oleme sellises võrdlemises üles kasvanud, arvates et see peabki nii olema. Sellise võrdlemise tulemusena kaotame oma individuaalsuse ja see tekitab meis ebakindlustunnet.
Ebakindlustundega tegelemist soovitan alustada sellest, et sõnastage enda jaoks lause Ma hoian oma ebakindlustundest kinni, sest… (lõpetage lause). Ja olge endaga aus! See võib olla pikem kiri, iseendale kirjutatud ja käsitsi. Sellele kirjale võite ka adressaadi määrata, aga ärge saatke seda mitte kunagi ära. Kui arvate, et teie ebakindlustunne on seotud teie emaga või isaga, keda ei ole enam teiega, siis võtke see kiri näiteks kaasa surnuaeda ja matke see sinna kalmule, et see teema teie elus saaks lahenduse. Ükski negatiivne tunne ei vabane, kui me otsime väljastpoolt süüdlasi. Sellist kirja kirjutades saate anda ka teise inimese vabaks ja tunda ennast ise enda kindluse loojana.
Meie mõtted ja hoiakud kinnistavad ebakindlustunnet. Näiteks: “Seda oligi arvata.” “Ära isegi proovi.” “Saad seda, mida tellid.” “Sellest ei tule midagi.” Mida tundsid sina, kui neid lauseid lugesid? Kas muutus sinu hingamine, kehahoiak või olek? Loe nüüd alljärgnevaid lauseid aeglaselt ja keskendunult: “Kui tore, et oled siin.” “Loomulikult see sobib.” “Hästi tehtud!” “Sina saad hakkama!” Milliseid tundeid tundsid nüüd? Kas märkasid, kuidas muutus sinu hingamine, kehahoiak või olek? Positiivne tunne, milleni võiksid ebakindlusega tegeldes jõuda, on kindlustunne – enne tegutsemist, enne esinemist, enne eksamit, enne võistlust, mõtle asjadele, mida oskad hästi. Lisaks võib kinnitada endale, et oman head ettevalmistust, vaim on valmis, tunnen ennast kindlalt! Ebaõnnestumise korral kinnitan endale: “Rahu, proovin uuesti”.
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Pille Teearu raamatust “Tunneme tundeid”.
