Mul on väga vedanud, kuna minu kadunud kasuisa oli tõeline härrasmees. Ja sellega ei pea ma silmas seda, et ta mu ema sammude ette alati punase vaiba laotas, vaid seda, et ta oskas näiliselt sundimatult hästi ja erilisena tundma panna enda vestluspartneri olenemata sellest, kas tegu oli tema sõbra, naise või lapsega. Lisaks sellele oli ta kuldse südamega ning seda arvesse võttes olid nii tema kui ka mu vanem vend mulle suurteks eeskujudeks ja minu mõjutajateks. Mul ei ole peaaegu kunagi olnud raske ühist keelt leida üheski seltskonnas, üks-ühele suheldes või avalikkuses sõna võttes ja pole ka kuulnud, et ükski naiste kuulujutt mind kunagi mühakluses oleks süüdistanud. Suhtlemine on paljuski kunst ning selle filigraanne omandamine eeldab enamasti alguses reeglite selgeksõppimist, siis nende meelega unustamist ning enda individuaalse stiili väljakujundamist.
Kui aga positiivseid eeskujusid selles vallas pole või on lausa vastupidi, negatiivsed, siis pole imestada, miks osade meeste suhtlemismaneer või etikett meenutab rohkem ühel jalal seisvat kurge kui härrasmeest.
