Oma teel kõndisin 16 aastat inimese kõrval, kellel oli sõtuvus, mida ta ei tunnistanud, kes ise ei näinud enam valgust ja ka teiste olemas olemine ei olnud talle piisavaks valguseks, et siia jääda. Ta keha väsis lõpuks ära, sest ta ise istus juba ammu trepil ja ootas, millal surm tuleb. Sellest on pea 4,5 aastat möödas ja alles nüüd läbi selle loo ma mõistsin tema teekonna raskust. Inimene ja tema kannatused, see on tõsiselt raske töö, kuid ka võistlus ja adrenaliin. Sõltuvused on abiks hinge teekonnal sügavale enese sisse, sest sõltuvusest saab raskus, mis veab alla, päris põhja välja - sinna, kus ei ole kedagi teist peale inimese enda. Sõltuvus aitab jõuda pimeduse sisse, et inimene kogeks seda, mida ta on võimeline Ise oma eluga tegema ja selle teadmise vastu võtma. Inimene süütab valguse enese sees, kui vaatab ja võtab end armastusega vastu ükskõik, kuidas iganes ta ka oma elu valis elada, kirjutab Marianne Umborg.
Kannatused on kui koorem ja tõsist pingutust nõudev raske töö. Kannatused on nii inimlikult Inimesele omased. Räägitakse, et kannatused kaunistavad inimest – valu on kui aupaiste, armid ordenid, murtud olek diplom.
