Olen pikal uurimisteel kohanud väga erinevaid tunnistajaid, asjaosalisi ja üldse inimesi, kes pidid UFO-nähtuse suhtes mingi hoiaku või seisukoha võtma. Selle mehe tunnustuseks kasutan ülivõrret. Kui ta oli Tallinnas maandunud, ootas teda lennukitrapi juures must Volga (nõukaaegne seisust või kuuluvust iseloomustav sõiduauto), et viia tunnistaja Riiga, sõjalennuväe tehnilise vastuluure keskusesse, kus tuli vastata arvukatele küsimustele ning täita ankeete vaatluse üksikasjade kohta. Kui kohtumise lõpus nõuti talt vaikimiskohustuse allkirja, protestis ta jõuliselt, väites, et ta ei saa vaikida või valetada nähtuse kohta, mille tunnistajaks on olnud ja mida inimeste eest varjatakse.
Elukogenud sõjaväelase vastus oli lihtne – minu ülesanne on sinult allkiri saada. Anti aga käitus oma südametunnistuse järgi ja on minu kogemusel Eesti üks julgemaid UFO-vaatluse tunnistajaid. Kuna tollal oli ametlikuks keeleks, vähemalt lennunduses, laevastikus ja siseministeeriumis, vene keel, siis sain minagi vene keeles täidetud ankeedi koopia, mille sisu nüüd lugejani toon.
Lennu algus 19.05. Ilm oli ilus, hõreda pilvestikuga. Kell 19.15 märkas komandör ja juhtis kaaslase tähelepanu 3300 m kõrgusel lennukist paremal, kursist 60 kraadi suhtes, erkoranže valguseid, mis olid kahes reas tosinakaupa. Need kuulusid objekti juurde, mille korpus oli tumehalli taeva taustal mattmust. Objekt oli ilmselgelt piloteeritav, nii et tunnistajad arvasid, et armee on saanud „uued pillid“, millega Haapsalu lennuväljalt starditi. Seda arvamust süvendas asjaolu, et mõne minuti pärast liitus esimese objekti lähedusse teine. Mõlemad liikusid samal kõrgusel ning sünkroonselt JAK-i kiirusega. Tulede arv, suurus ja tonaalsus ei muutunud, küll muutus eredus ning objektid muutsid aeg-ajalt üksteise suhtes positsioone. Komandörile jäi mulje, et ka neid oli märgatud. Üks objektidest liikus ettepoole. Lennuki mootori tööle häireid ei tekkinud, samuti puudusid häired sidekanalis. Kui meeskond päris Tallinna lennujuhilt oma lennu ja võimalike häirete kohta, oli vastus eitav. Hiljem n-ö ankeediväliselt rääkis Anti mulle järgmist:
Aeg-ajalt plinkis esimese objekti kohal mingi roosakas valgus, mille sähmakas valgustas kokpiti põrandat. Selleks ajaks oli mõlemale mehele selge, et tegu on tundmatu lennuvahendiga, mille võimekus oli intrigeeriv. Poolel lennul tekkis mõte liikuda läbi pilvelaamast ning jälgida, kuidas „teine pool“ reageerib. Kui jõuti pilvedest välja, ootas objekt juba ees kursil – jäi mulje, nagu ta oleks meie pilootide mõtteid või plaani lugenud. See tegi valvsamaks. Oli ka mure hoida kurssi nii palju kui võimalik, et reisijad salongis ei saaks häiritud. Põnevust täis kooslend oli kestnud veerand tundi ja kui Tallinnast saadi maandumisluba, vähendati kõrgust – saatjaobjektid jätkasid oma lendu edelasse, mis tähendas riigipiirist väljumist Soome suunas.
Arvan, et pole vaja selgitada, kuivõrd sensitiivse infoga oli tegemist – kui radarisüsteemid Nõukogude Liidu läänepiiril objekte ei registreeri, siis kelle omad need on, kust pärit ja millal jälle? Aastapäevad hiljem uurisime seda juhtumit kolleegiga Leningradist, kellel oli lennuväeinseneri ja piloodi kogemus ning kes võttis järgmisele kohtumisele kaasa oma kunstnikust sõbra Nikolai Potapovi, kes tunnistaja sõnade järgi maalis pildi objektidest.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Igor Volke raamatust „Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste X-failid“.
