Rääkisin hiljuti ühe mehega, keda olen kaua tundnud. Olen teda alati pidanud tagasihoidlikuks, heasüdamlikuks inimeseks, kes kulutab teiste inimeste aitamisele keskmisest rohkem aega. Sel päeval oli ta äärmiselt masendunud ja lootusetus meeleolus. Üritasin nalja visata ja küsisin talt: “Kas sa ei arva, et siin planeedil võiks leiduda keegi sinust veel hullem?” Ta vastas südamesselõikava aususega: “Ei. Kui teada tahad, siis ma tõepoolest tunnen, et pole kedagi nii halba kui mina.”
Seepeale meenus mulle üks kunagi nähtud Gary Larsoni karikatuur. Kaks naist on end majja lukustanud ja piiluvad aknast üht trepimademel seisvat imeelukat. Üks naistest sõnab: “Rahune, Edna. See on küll hiiglaslik jälk putukas, kuid äkki on see hiiglaslik jälk putukas, kes vajab abi.”
Paljudele meist on kõige suuremad raskused need, mida endale ise põhjustame. Ent kunagi pole liiga hilja ega ka liiga vara armastavat lahkust harjutada. Nagu oleks meil surmahaigus, kuid võiksime sellegipoolest veel üsna pikalt elada. Teadmata, kui palju aega on meile jäänud, võime hakata oluliseks pidama järelejäänud tundide, kuude või aastate jooksul iseenda ja teistega sõbraks saamist.
Öeldakse, et mõistmata, kes me oleme ja mida teeme, nägemata oma käitumismustreid ja harjumusi, pole võimalik valgustatuseni jõuda ega isegi mitte rahulolu ja rõõmu tunda. See ongi maitri – enda suhtes armastava lahkuse ja tingimusteta sõbralikkuse arendamine. Mõnikord aetakse see protsess segamini paremaks saamise või enesearendamisega. Võime olla nii sisse võetud headusest enese vastu, et ei pööra üldse mingit tähelepanu, missugune on meie mõju teistele. Võime ekslikult arvata, et maitri on tee kestva õnneni. Just nagu lubatakse meelitavalt mõnes reklaamis – võime kogu ülejäänud elu end suurepäraselt tunda. Me ei patsuta endale õlale ega ütle: “Sa oled parim.” Või: “Ära muretse, kullake, kõik saab korda!” Pigem paljastab see protsess enesepettuse nii osavalt ja osavõtlikult, et ükski mask ei suuda meid enam varjata.
Maitri on eriline lähenemine just sellepärast, et me ei püüa probleemi lahendada. Me ei püüa valust vabaneda või paremaks inimeseks saada. Tegelikult loobume üldse kontrollist ning laseme mõistetel ja ideaalidel koost laguneda. Kõik lähtub arusaamast, et juhtugu mis tahes, see pole ei algus ega lõpp. See on pelgalt samasugune loomulik inimlik kogemus, nagu neid tavalistele inimestele on aegade algusest osaks saanud. Mõtted, tunded, meeleolud ja mälestused tulevad ja lähevad ning oleviku põhihetk on alati siin.
Kellelgi pole kunagi hilja oma mõttemeelele pilku heita. Võime alati istet võtta ja anda esilekerkimise ruumi ükskõik millele. Mõnikord on meil ehmatav kogemus iseendaga. Mõnikord püüame peitu pugeda. Mõnikord on meil üllatav kogemus iseendaga. Sageli kandub meie tähelepanu kõrvale. Hinnanguid andmata, meeldimisi ja mittemeeldimisi omaks võtmata võime alati julgustada end taas ja taas ja taas lihtsalt siin olema.
Haiget teeb teadmine, et kui halvakspanu omaks võtame, väljendame seda ka oma käitumises. Kui võtame omaks karmuse, väljendame seda ka oma käitumises. Mida rohkem seda teeme, seda tugevamaks need omadused muutuvad. Väga kurb, et me enda ja teiste kahjustamises nii oskuslikeks muutume. Siin aitab õrnuse ja minnalaskmise harjutamine.
Võime õppida kõike esilekerkivat uudishimuga vastu võtma, sellest suurt numbrit tegemata. Segadusttekitava jõuga võitlemise asemel võime sellele vastu astuda ja lõdvestuda. Nii tehes avastame aegamööda, et selgus on alati olemas. Keset maailma halvima inimese kõige hullemat asjade kulgu, keset enesega peetavaid raskeid dialooge on avarus alati olemas.
Kanname kaasas kujutlust endast, meie vaimusilmas olevat pilti. Seda võib kirjeldada kui “väikest mõttemeelt”. Kuid seda võib ka sem’iks nimetada. Tiibeti keeles leidub mõttemeele jaoks mitmeid sõnu, ent kõige rohkem on abi neist kahest – sem ja rikpa. Sem’i kogeme me laialivalguvate mõtetena, lakkamatu jutuvadana, mis pidevalt kinnistab meie kujutluspilti endast. Rikpa otsene tähendus on intelligentsus või nutikus. Igasuguste kavandamiste ja muretsemiste, soovide ja tahtmiste, eelistuste ja valikute taustal on rikpa arukas, meie poolt vormimata mõttemeel alati olemas. Ükskõik millal katkestame endaga rääkimise, on rikpa jätkuvalt olemas.
Nepalis hauguvad koerad öö läbi. Umbes iga paarikümne minuti järel jäävad nad kõik korraga vait ja neil hetkedel võib kogeda tohutut kergendust ja vaikust. Ja siis hakkavad nad kõik taas haukuma. “Väike mõttemeel” sem võib just samasuguse tunde tekitada. Kui me mediteerimisega alles alustame, valdab meid tunne, just nagu ei lakkaks koerad üldse kunagi haukumast. Mõne aja pärast tekivad pausid. Laialivalguvad mõtted on nagu taltsutamist vajavad metsikud koerad. Selle asemel, et neid peksta või kividega loopida, muudame nad osavõtlikkusega taltsaks. Suhtume neisse ikka ja jälle sellise täpsuse ja lahkusega, mis lubab neil aegamööda maha rahuneda.
Vahel tundub, et avarust on palju rohkem – siit-sealt kostub vaid üksikuid klähvatusi. Loomulikult müra jätkub. Ega me püüagi neist koertest lahti saada. Ent kui oleme kord rikpa avarust tunda saanud, imbub see kõigesse. Kui harjutame maitri’t ja oleme saanud avarusele kas või pilgu heita, hakkab see laienema. See laieneb meie pahameelde. Laieneb meie hirmudesse. Laieneb meie arusaamadesse ja arvamustesse asjadest ning meie enesekujutlusse. Vahel võib meil tekkida isegi tunne, et elu on justkui unenägu.
Allikas: Pema Chödron “Kui kõik variseb kokku”, kirjastus Pilgrim
Raamat sisaldab nõuandeid ja soovitusi, kuidas
• kasutada valusaid tundeid tarkuse, osavõtlikkuse ja julguse arendamiseks
• luua teistega suheldes avatust ja tõelist lähedust
• muuta oma negatiivseid käitumismustreid
• töötada kaootiliste olukordadega
• õppida edendama osavõtlikku ja mõjusat sotsiaalset tegevust
PEMA CHÖDRÖN on USA päritolu budistlik nunn, kes elab ja õpetab Põhja-Ameerika esimeses lääne inimestele loodud tiibeti kloostris Gampo Abbey’s (Cape Breton, Nova Scotia, Kanada). Ta on tunnustatud meditatsiooniõpetaja Chögyam Trungpa üks olulisemaid õpilasi ja mitme raamatu autor (nt “The Wisdom of No Escape” ja “Start Where You Are”). Eesti keeles on 2007. aastal kirjastuselt Pilgrim ilmunud tema teos “Rahu sõja ajal”, mis õpetab rahu säilitamist kriisiaegadel.
