Kui inimesel tekivad söömishood, millega ta ei suuda toime tulla, siis sellel võib olla seos varasema näljutamisega. See on tõesti väga paljude inimeste kogemus, et kui mõnda aega on oldud alatoitumuses, siis tekivad järelmõjuna isud. See on meie aju kaitsereaktsioon, sest ajule ei meeldi näljutamine ja toitumise piiramine. Aju kaitseb ennast selle kaudu, et saadab need isud.
Kui selline olukord on tekkinud, siis ühelt poolt proovida mõista seda kogemust, olla enda suhtes leebe, anda endale aega normaalset söömist taastada. Lasta ajul harjuda uue kohanemisega, mil anname ajule kinnitust, et toit on tulemas ning see olukord on normaliseerumas. Püüda siis süüa võimalikult mitmekesiselt ja mitte jätta liiga suuri toiduvahesid. Natuke on vaja jälgida seda, kas ma saan oma toidust kõik vajaliku kätte. Näiteks Tervise Arengu Instituudi Nutridata programmi saab sisestada paar enda tüüpilist päevamenüüd ja vaadata, kas kõike on piisavalt või on mingisuguseid aineid puudu, mis võib seletada isude tekkimist, või on toidukordade vahed ikkagi liiga pikad. Mõnele inimesele sobibki kolm toidukorda päevas, aga teisele neli ja kellelegi kuus või ka rohkem. Igaühel on oma keha kuulamise võimalus ja nii saab tasapisi anda endale aega piisava ja enda keha vajadusi arvestava söömisega harjumiseks.
Kui nälgimisele järgnevad söömishood, siis pärast söömishoogu ei tohi kindlasti asuda ennast süüdistama, olla enda suhtes kuri, jätkata veepäevadega vms. See on enda karistamine. Võib-olla on söömishoog just see koht, kus mõelda: ahah, jälle tuli söömishoog, järelikult oli keeruline olukord minu jaoks. Järgmisel päeval võib saiakeste juurde võtta lisaks mingisuguseid vitamiinirikkaid toite, kas siis marju või midagi muud vitamiinirohket, mitte aga alustada järgmise piiramisega, sest järgmine piiramine kutsub taas esile ülesöömishoo. Seda tsüklit saab lõhkuda hoopis enda eest hoolitsemisega, mitte järgmise karistamisega.
Söömishoogude puhul võib kindlasti mõelda ka selle peale, et kui need tabavad, siis mis võis ikkagi olla see, millega ma sel hetkel olin raskustes. Võib-olla oli pingelisem olukord ja võib-olla vajaksin mingisuguseid lõõgastusvõtteid. Või on mõned sellised toidud, mis panevad tohutult üle sööma. Lihtsalt jälgida enda kogemusi. Hoida leebust ja sõbralikkust ning hoolitseda enda eest.
On arvamus, et kui enne söömist või näksimist juua vett, siis see aitab leevendada nälga. Mina arvan, et kui kõht on ikkagi tühi ja ma seda märkan, siis ma järelikult vajan toitu. Näljatunne ei vaja peitmist, vaid head toitu.
Teadliku söömise harjutus
Söömine on oluline osa meie elust ja me võime endale ka lohutussööke lubada. Üks osa meie ajust tahabki toidust naudingut saada. On olemas teadliku söömise harjutus ehk viis, kuidas saada toidust suuremat naudingut ning vähem automaatselt süüa. Ma pakun välja ühe teadliku söömise harjutuse.
Sinu ees taldrikul on mingi toiduamps. Istu ja hinga mõned korrad rahulikult omas tempos. Vaata seda toitu, pannes tähele värvi, kuju ja koostist. Märka, kas see näib sulle ahvatlev, kas see tundub maitsev, kas sa suudad ennast vaevu tagasi hoida, et mitte hakata seda kohe kugistama. Või on kogemus selline, et lihtsalt on selline toit. Mis tunne sul ka ei oleks, pane seda tähele. Nüüd teadvusta endale kavatsust söömist alustada. Siruta käsi aeglaselt toidu suunas ja pane ka seda liigutust teadlikult tähele. Võid endale mõttes öelda, et „ma sirutan toidu suunas“. Kui sa oma tegevust mõttes kommenteerid, siis see aitab olla teadlikum selles hetkes. Kui sa võtad toidu kätte lusika või kahvliga, siis märka, kuidas sa seda tõstad, kuidas toit suule läheneb. Kui see on juba näo lähedal, siis nuusuta toitu hetkeks. Märka, mis lõhnu sa eristad ja kuidas sinu keha reageerib lõhnale. Kui sa ampsad esimest suutäit, siis võid märgata, kuidas hambad toitu läbistavad. Pärast ampsu võtmist märka, kuidas paikneb toit sinu suus, kuidas paikneb su keel. Kui toit on näritav, siis võid proovida seda ka närida ja märgata, mida su hambad ja keel tunnevad, milliseid maitseid sa tunned. Kui sa toidu alla neelad, siis proovi märgata, kuhu satub toit peale seda, kui oled neelamise lõpetanud. Kas sa tunnetad oma magu, kas see on tühi, täis või kuskil vahepeal.
Ja kui sa söömist niimoodi jätkad, saadki teadvustada endale nii palju aistinguid, lõhnu ja maitseid, kui sa suudad. Võid proovida süüa ka teise käega, kui oled tavaliselt harjunud, seegi võib aidata olla teadlikum hetkes. See harjutus ei tähenda seda, et kogu söömine peaks niimoodi toimuma, aga võib-olla oma lemmikutega vähemalt esimene amps võiks olla selline täie naudingu ja teadlikkusega võetud, et toidust rohkem head tunnet saada.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud raamatust „KRIIS – MIS SIIS?!“
