Kiusamise vastu klassis saab võidelda kõige tõhusamalt, julgustades kõrvalseisjaid-kaasõpilasi sekkuma. Ent mida peaks tegema vanem, kelle last tõrjutakse?
Erinevate maade andmed näitavad, et vägivald ja kiusamine koolis on muutunud viimasel ajal tõsisemaks probleemiks. Eestis 2005. aastal läbi viidud uurimuses selgus, et kiusamiskäitumisega oli 5.-7. klassi õpilastest seotud 15,5%. Nendest 6,9% osutusid kiusajateks ja 7,59% ohvriteks ning 1% olid kogenud nii ohvri kui ka kiusaja rolli. Eelkõige oli tegu verbaalse kiusamisega – alandavad märkused, karjumine, solvamine ja sõimamine. Neljandikul juhtudest olid õpilased kogenud füüsilist vägivalda või ähvardamist sellega.
Ajakirjandusest läbi käinud näited annavad paraku tunnistust, et vanemad ei oska tihti adekvaatselt reageerida, kui laps on hädas. Näiteks saadab isa oma täiskasvanud sõbrad lapse kiusajatele kätte maksma või satub ema koos lapsega masendusse.
Kuidas keerulisi olukordi lahendada?
Kiusamise nõiaring
Millised lapsed kiusatuks osutuvad?
Kooli tulevad lapsed erinevate väärtuste ja võimalustega perekondadest, sageli ka erinevatest piirkondadest. Lapsed ja noored on omavahelistes suhetes palju otsekohesemad kui täiskasvanud ning seetõttu ka julmemad. Kõige sagedamini langevad kiusamise ohvriks need, kes millegi poolest teistest erinevad:
- kes on targemad või jõuavad õppetöös aeglasemini edasi kui teised;
- kes on kehaliste näitajate poolest erinevad;
- kes on vaesemad või jõukamad kui teised;
- kes ei löö vastu ega osuta ka muul viisil vastupanu.
Laps, keda kiusatakse, tunneb kurbust ja abitust. Kui kiusamise ohver ei leia tuge, võib ta ajapikku hakata ise käituma viisil, mis kiusamist veelgi soodustab.
Mida see tähendab?
Laps võib omaks võtta ohvriks olemise ja lepib kiusatava rolliga. Ta ei väärtusta ennast, mistõttu enesehinnang langeb ning tekib alaväärsustunne. Sageli hakkab selline laps ise teistest eemale hoidma ja koguni kaaslasi tõrjuma. Ta ei usu enam, et keegi tahab siiralt sõber olla. Tihti juhtub, et kiusamise ohvrina ongi tal ainus võimalus tähelepanu saada.
Nii võib kiusatu sattuda nõiaringi – lapse käitumine soodustab ikka ja jälle kiusamise ohvriks langemist ning ta saab selle kaudu ka tähelepanu, mida kaaslased muidu ei osuta.
Seetõttu on väga tähtis, et kui kiusamine ilmsiks tuleb, saaks kiusatu kaaslastelt positiivset toetust ja tunnustust. Meie-tunne annab lapsele jõudu enese eest seista ja sel juhul lõpebki lugu seal. Kui asi on tõsisem, tuleb täiskasvanult abi otsida.
Sekku mõistlikult
Väikeses maakoolis kiusatakse 7nda klassi tüdrukut. Kuna klassis õpib vaid 5 õpilast, moodustab kogu klass kiusajate grupi. Vaikne ja tagasihoidlik tüdruk ei taha enam kooli minna. Ta mõtleb endale haigusi, pea- ja kõhuvalusid välja. Kuid lõpuks räägib emale kogu loo ära.
Kui vanem on teada saanud, et tema last kiusatakse, võib vanem ka oma parimate kavatsuste juures kaotada kontakti oma lapsega. Üks põhjus, miks laps kiusamisest kaua vaikib ja seda kannatab, on süü- ja häbitunne, näiteks ma olengi nii nõme ja vilets, olen kiusamise ära teeninud. Mõned vanema-poolsed reaktsioonid, mis mitte kuidagi asja lahendada ei aita:
- Miks-küsimused. Miks sa siis sõbrustad nendega? Miks sa kogu aeg teed nii? Miks-küsimused väljendavad sageli varjatud hukkamõistu. Ja samuti ei pruugi laps mõista oma käitumise tegelikke põhjuseid.
- Ei aita ka moraali lugemine või headest kommetest loengu pidamine, näiteksmina olen vanem, targem ja parem, mina tean, kuidas sina ja kõik teised käituma peavad, ma ju ütlesin sulle…..
Kuidas peaks vanem toetama last, keda kiusatakse?
Tuntud ja laialt käibel olevad soovitused kiusatud lastele on “Löö/ütle vastu” või “Ära tee väljagi”. Need lahendused on selleks siiski liiga ahtakesed, et last tegelikult aidata. Tähtis on saavutada lapsega usalduslik side ja asja arutada. Vanemal tasub keskenduda sellele, kuidas laps midagi teeb, mitte miks teeb. Vanemate kõige tähtsam kohustus on aidata lapsel teha oma elu õnnelikuks, mitte juhtida oma lapse elu.
Lapsega kiusamisest rääkides on oluline ärgitada teda otsima lahendusi ja olukorda analüüsima. Enda seisukohti peaks avama suhteliselt ettevaatlikult ja vähehaaval.
Probleemi sekkudes ja last aidates võiks vanema eesmärk olla see, et laps leiaks endale sõpru, et tal oleks hea klassikollektiivis õppida. Kindlasti tasub nõu pidada lapse endaga ning seejärel ka klassijuhataja või mõne teise usaldusväärse isikuga koolist.
Mõnel vanemal, kes lapse kiusamisest kuuleb, lähevad emotsioonid lakke. Ta elab lapse valu mitu korda tugevamini läbi kui laps ise, eriti siis, kui ta ise on lapsepõlves midagi sarnast kogenud. Olukorra rahulikust lahendamisest ei tule siis midagi välja.
Vanem võib lapse kiusamisest kuuldes olla tõepoolest äärmiselt haavatud. Väga lähedane emotsionaalne side pigem takistab kui soodustab olukorra üle kainelt arutlemast. Samuti võib takistuseks olla vanema enda alaväärsus- ja/või süütunne. Kui sellisele vanemale helistatakse koolist ja teatatakse kiusamisest, süüdistab ta sageli juhtunus kooli.
Lahendust ei too seegi, kui ema või isa satub masendusse, kuna on enda arvates halb vanem. Suur oskus on nii endale kui teistele tunnistada, et olengi sel hetkel ja selles olukorras abitu ning soovin hakata lahendust otsima.
Mida õppida ajakirjandusest läbi käinud loost, kus teismelise poisi isa, kelle last kiusati, saatis oma täiskasvanud sõbrad olukorda jõuga lahendama?
Kui vanem on teada saanud, et tema last kiusatakse, tekib normaalne reaktsioon e tahtmine last kaitsta. Tihti haavub lapsevanem hoopis enam, kui ta saab haiget oma lapse kaudu või ta lapsele tehakse haiget. Olukorda sekkudes peaks aga isa või ema endalt küsima, mis on tema sekkumise eesmärk ning kuidas sekkuda viisil, mis kergendust tooks. Kiusajale kätte makstes ei pruugi vanem muuta kuidagi paremaks lapse olukorda. Küll võivad lapse suhted klassikaaslaste või kiusajate grupiga veelgi halveneda.
Mida siis teha, kui oma jõud olukorrast üle ei käi?
Kui vanem tunneb, et omal jõul hea lahenduseni ei jõuta, on parim viis olukorda muuta, minnes koos lapsega spetsialisti juurde. Psühholoog aitab vanemal last ja ennast teise nurga alt näha. Nii saab vanem läheneda olukorrale teadlikult ning lähedane emotsionaalne suhe lapse ja vanema vahel muutub pigem lisaressursiks.
Kui teismeline keeldub psühholoogi juurde minemast, võib aidata seegi, kui läheb vanem üksinda. Tänu sellele, et vanema teadlikkus oma käitumisest ja eesmärkidest paraneb, muutub ka lapse ja vanema suhe. Omavahelise usaldusliku suhte baasilt saabki vanem lapsele kiusamisolukordade lahendamisel abiks ja toeks olla.
Koolivahetus – kas lahendus?
Üks tänane lapsevanem, keda kunagi kiusati, rääkis: Mind narriti kooliajal nii, et siiamaani tulevad seda meenutades pisarad silma. Tulin vahel koju sinikaga, kuid hingel oli veelgi valusam. Kannatasin üheksa pikka aastat. Siis aga vahetasin kooli ja suhted uute klassikaaslastega kujunesid väga heaks. Ükskõik mida mina ja mu ema või isa ka vanas koolis tegid või rääkisid, miski ei aidanud kiusajate vastu. Palusin oma vanematelt juba teises klassis, et nad lubaksid mul kooli vahetada. Aga nad leidsid, et pole mõtet. Täna, kui koolivahetusest on möödas 21 aastat, nägin üht põhikiusajat tänaval. Otsekohe meenus palju negatiivset. Minu soovitus lapsevanematele on kuulata oma laps ära. Mõelge koos läbi erinevate lahenduste plussid ja miinused. Kui laps palub kooli vahetust, ei tohiks talle seda keelata, vahel võib keskkonna vahetus tõesti aidata.
Kas koolivahetus on lahendus, kui asi on tõsine?
Kindlasti tasuks keskenduda esmalt lapse ära kuulamisele. Arutada temaga, mis võib olla kiusamise põhjuseks. Ainuüksi koolivahetus ei pruugi probleemi lahendada. Ohvrina käituv laps hakkaks ka uues koolis ohvrina käituma ja seetõttu kiusamist esile kutsuma. On siiski juhtumeid, kus koolivahetus tuleb lapsele kasuks, kuid tavaliselt peab ka laps ise muutuse nimel pingutama. Kui noor inimene näeb olukorra ühe lahendusena koolivahetust, peaks vanem aitama lapsel analüüsida kõiki võimalikke plusse ja miinuseid. Tuleb tõmmata selged vastutuse piirid, mida laps ise tahab ja suudab teha ühe või teise positiivse muutuse saavutamiseks oma käitumises. Kuidas ja kui palju saab võimalike lahenduste juures vanem oma last toetada ja kui palju võiks aidata koolivahetus?
Mida saab õpetaja teha?
Klassijuhataja, kellel on oma klassiga hea side, saab palju ära teha. Õpetaja saab erinevate metoodikate ja võimaluste toel aidata lastel üksteist paremini tundma õppida. Õpetaja saab vestelda kiusajatega, tähele panna ning arvestada kiusaja vajadusi, mis panevad last nii käituma. Vilunud pedagoog saab mõjutada kiusamise vastu võitlemisel kõige võimsamat ressurssi – kõrvalseisjaid ehk vaikivat enamust.
Õpetaja võimuses on luua klassis olukord, kus kedagi ei süüdistata, vaid otsitakse ühiselt konstruktiivseid lahendusi, mis aitaks nii kiusatavat kui kiusajat. Õpetaja saab ka õhutada laste omavahelist toetussüsteemi, õpetades lapsi tülisid lahendama. Õpetajal on palju võimalusi, eriti siis, kui ka vanemad mõistavad probleemi tõsidust ning toetavad.
Mida võiks vanem soovitada oma lapsele, kes näeb pealt klassikaaslase kiusamist?
Vanem võiks selgitada põhimõtet, mis vahe on kaebamisel ning enese ja teiste kaitsmisel. Kaebamine on see, kui keegi tahab kellelegi tõestada, et tema on teistest parem – vaata, kui halb tema on ja kui hea mina olen! Kiusamisest teatamine aga pole kaebamine. Kui laps teatab kiusamisest täiskasvanule (õpetajale, oma vanemale), on tegu enese ning ka teiste kaitsmisega. Mida rohkem kõrvalseisjaid julgevad ja on valmis kiusamisest teada andma, seda kergem on kiusamist piirata.
Kuidas koolikiusamine mõjutab inimest tulevikus?
Soomes koolikiusamisega tegeleva Esko Leipälä käsitluse järgi saab 60% 12aastastest kiusajatest kohtuliku karistuse juba enne oma 25. sünnipäeva. Kiusatavad, kes oma probleemile lahendust ei leia, kapseldavad negatiivsed tunded endasse. Nad ei taju ennast adekvaatselt ega oska ennast väärtustada ega armastada. Ja nii nad võivadki ennast ise ka edaspidi kergekäeliselt ohvriks, väheväärtuslikuks inimeseks või luuseriks tunnistada.
Miks kiusaja kiusab?
Kiusamise psühholoogiliseks mehhanismiks võib olla projektsioon. Kiusajat ärritab tema enda nõrkus ja millegi poolest vilets olemine. Et peita oma nõrkust, hakkab ta kiusama kedagi teist, kelles ta näeb samu nõrkusi. Kiusajaks osutub sageli laps:
- kes tahab tähelepanu saada, kuid millegipärast ei oska või ei suuda muudmoodi kui kiusates seda pälvida;
- kelle arvamus enesest on liiga hea või liiga halb;
- kes ei oska sõpru leida ega ise sõber olla;
- kel puudub süütunne ja võime mõista teiste tundeid;
- kel on lihtsalt igav, suur võimuvajadus ja palju energiat.
Kiusaja vajab oma sisimas tunnustust ja võimalust olla tähtis.
Kui vanem on teada saanud, et tema laps on kedagi kiusanud, tuleks kindlasti see jututeemaks võtta. Et lapses areneks empaatia ja sallivus, on abiks usalduslik olukorda analüüsiv ja lahendusi otsiv vestlus, kus vanem pole ülekuulaja ega prokuröri rollis.
Karistus lahendust ei too. Karistusega ei jõua lapseni, selleni, mida ta vajab ja kiusamisega saavutada püüab.
Rünnakud internetist
Mida teha olukorras, kus klassiõed on asunud teismelist rate.ee-s süstemaatiliselt kiusama? Tüdruk on murtud ja keeldub kooli minemast.
Anni Vaher: Vahel on kiusajaks ja kiusamise algatajaks mõni heade hinnete ja hea käitumisega tüdruk, kes on kogunud enda ümber austajate ringi. Grupp valib ohvriks mõne kergesti haavatava. Tänapäeval saab kasutada suhtlemiseks moodsaid vahendeid, nagu SMS-sõnumid, MSN jms. Kahjuks on võimalik nendesamade kanalite kaudu ka kiusata. Õpetaja eest jääb selline kiusamine sageli varjatuks, kuna asja aetakse läbi meediavahendite ning kiusaja ise võib olla õpetaja silmis andekas ja tubli. Mida siis teha?
Esimese sammuna võiks vanem oma tütre ära kuulata. Seejärel tuleks läbi arutada erinevad tegutsemisvariandid, ärgitades just last olukorra üle tõsiselt järele mõtlema.
- Mis võib olla kiusamise põhjus? Mida need kiusajad oma sõnumitega tahavad saavutada?
- Mida teha? Kuna koolist ei saa kõrvale jääda, siis mis oleks need sammud, mis aitaks suhteid klassikaaslastega paremaks muuta.
Alati tasub ühendust võtta ka õpetajaga, hea koostöö on tõhus relv võitlemisel kiusamise vastu. Õpetaja saab omalt poolt klassis valitsevat õhkkonda paljuski positiivsemaks muuta
