Kuidas vihale reageerida, on valiku küsimus: kas rahulikult, säilitades eneseväärikuse, või korraliku mürgli ja kismaga teine inimene paika panna. Oma käitumisega saab vihast inimest rahulikumaks muuta, kuigi sageli on automaatne reaktsioon vihale vihaga vastata või eemale tõmbuda. Ehk on huvitav ja hea mõelda, mis muutis inimese vihaseks?
Mulle väga meeldib dalai-laama ütlemine, et viha vastumürk on kaastunne. Mingis mõttes on võimalik panna ennast teise inimese kingadesse ja mõelda, kas ta on saanud väga haiget või on ta kuidagi ohtu tajunud minu poolt või olen ma teda tahtmatult millegagi kahjustanud. Kui ma olen mingi sellise mõtteni jõudnud, siis see võib panna mind ka väga tähelepanelikult teist inimest kuulama. Ma püüangi mõista, mida ta tahab öelda või mida see viha tähendab või mis olukorras ta on.
Juba selle mõista püüdmisega jään ise rahulikumaks ja mõjutan ka teise reaktsiooni. Tema võib ka muutuda rahulikumaks sellest, et me püüame teineteist mõista. Võib ju lausa öelda: „Mulle tundub, et sa oled pahane, äkki tahad sellest lähemalt rääkida; ma hea meelega kuulaksin ning tahaksin sinust aru saada.“ Ning siis tõesti hoolega kuulata, ilma sekkumata, proovida keskenduda täpselt teise inimese kogemusele.
See on võib-olla kõigile tuttav kogemus, et kui mul on midagi tähtsat öelda, siis mu hääl tõuseb ja tõuseb ja tõuseb. See tunne leeveneb, kui mind on ära kuulatud.
Tihtipeale ju karjuvad palju need inimesed, kes tunnevad, et muidu neid ei kuulda. Siinkohal ma ei mõtle neid olukordi, kus teise inimese vihane käitumine mind reaalselt ohtu paneb. Sellisest olukorrast tuleb loomulikult esimesel võimalusel lahkuda ja vajadusel ka abi kutsuda. Tervest mõistusest lähtuvalt räägime ikkagi sellest, kus su enda olukord ei ole ohtlik, aga sa proovid teist inimest rahustada oma käitumisega.
Kui vaenulikkus kerkib üles olulistes suhetes, on tõesti keeruline oma reaktsioone pidurdada. Kui on mingi korduv teema või olukord, siis üks võimalik lähenemisviis oleks kirjeldada võimalikult hinnanguvabalt käitumist, mis pinge suhetesse loob. Näiteks kui tuleme külla ja taas tuleb jutuks teema, mis muudab suhtluse pingeliseks, siis katsuda võimalikult objektiivselt kirjeldada enda murekohta. Näiteks: see häirib mind ja tekitab tunde, et ma ei tahagi rohkem siia külla tulla, ning pakkuda välja ka enda ettepanek/lahendus, mida teha – võib-olla ei võtaks pinget tekitavat teemat üldse üles?
Kuidas aga seletada endale olukorda, kui mõni lähedane kasutab vaenukõnet? Võib-olla on taas hea võtta üles vihateema: miks üldse ollakse vahel teiste peale vihased? Võib-olla tundub talle temaatika kuidagi ohtlik? Võib-olla ta on haiget saanud ja sellepärast reageerib ja räägib nüüd niimoodi? Kõigil võib vahel sellist asja ette tulla ning seepärast on hea õppida märkama ja läbi nägema. Võib-olla vajab see inimene parasjagu kallistust? Või teeb head mingi tore nali? Näitame talle välja, et me hoolime temast ja erimeelsustele vaatamata võime ikka koos olla. Inimesed on erinevad ja kogemused on erinevad, aga me saame proovida mõista.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud raamatust „KRIIS – MIS SIIS?!“
