Katkend Beverly Engeli raamatust „Emotsionaalne ja vaimne vägivald“
Järgnevatel lehekülgedel sa mitte ainult ei saa selgemaks, mis on emotsionaalne vägivald, vaid sa hakkad ka mõistma, kuidas see õõnestab enesekindlust ja usku endasse, kuni sinnamaani, et sa hakkad kahtlema endas, oma tajudes, uskumustes või isegi terves mõistuses. Sa õpid, kuidas vabastada end oma partneri kütkeist, kes kohtleb sind halvasti, mis sest, et sina teda ikka veel armastad. Ja mis kõige olulisem, sa saad teada, et sa väärid palju paremat elu – elu, kus sulle ei räägita kui inetu, laisk, isekas, ebakompetentne ja rumal sa oled. Sa väärid elu, milles sa oled vaba tegema oma valikuid ja otsuseid ning tead, et need on sinu jaoks õiged. Sellist elu, kus sa võid ise otsustada, mida sa tahad ja vajad, ega pane oma kaaslase vajadusi enda omadest ettepoole. Sellist elu, milles sa tunned end hästi ja enesekindlalt mitte seepärast, et oled oma partnerile meele järele, vaid seepärast, et sa oled ise endale meele järele.
Ma loodan, et sa hakkad uskuma endasse ja oma õigusesse olla õnnelik. Sa lakkad uskumast neid etteheiteid ja solvanguid, mida su vägivaldne partner sulle räägib, ja hakkad selle asemel uskuma oma tõde. Sa pole rumal, sa pole isekas, sa pole ebakompetentne ega laisk. Neid valesid on sulle öelnud keegi, kes tunneb vajadust sind maha suruda ja tahab hoida sind enda vangis. Sa õpid neid valesid läbi nägema ja mõistma, et need pole muud kui püüe sind kontrollida, manipuleerida ja kammitseda.
Mis takistab tõde märkamast ja tunnistamast?
Kahjuks on oma tegeliku olukorra hoomamise teel palju takistusi ning suurim neist on see, et sa ilmselt ei usalda ei oma tundeid ega oma instinkte. Tegelikult hakkab palju emotsionaalse vägivalla ohvreid enda instinktide usaldamise asemel uskuma partneri süüdistusi ja alandusi. Näiteks kui ühele naisele pidevalt korrutatakse, et ta on laisk, ebakompetentne ja emotsionaalselt külm, hakkab ta seda kõike enda kohta peagi ka uskuma. Olukorra iroonia peitub selles, et mida sügavamale depressiooni ta tänu tema isiksuse vastu suunatud kriitikale langeb, seda enam kahaneb ta motivatsioon, seda ebaproduktiivsemaks ta muutub ning seda enam kahaneb tema soov läheduse ja seksuaalsuse järele.
Ühe mu kliendi, Ramona, abikaasa kurtis pidevalt, et naine ei taha temaga seksida. „Niipea kui me abiellusime, ei eruta ma sind enam. Niipea kui sa sõrmuse sõrme said, hakkasid arvama, et sa ei pea mind enam voodis õnnelikuks tegema.“
Ramona rääkis oma esimese seansi ajal: „Tegelikult ei erutagi ta mind enam. Ma ei saa aru, mis juhtunud on. Mulle nii meeldis varem temaga seksida. Aga nüüd ma enam selles plaanis ei tunne ta vastu üldse midagi. Ma ei heida talle ette, et ta kurdab selle üle. Ma isegi ei paneks pahaks, kui ta kellegi teisega seksiks, nagu ta kogu aeg ähvardab. Mis mul viga on?“
Töö käigus selgus, et abikaasa pidev vigade otsimine, ebarealistlikud nõudmised, perfektsionism ja omandiinstinkt olid pannud Ramona emotsionaalselt ja füüsiliselt endasse tõmbuma. Selgitasin talle, et naised on bioloogiliselt nii üles ehitatud, et nad peavad seksiisu tekkimiseks tundma end turvaliselt ja lõõgastunult. Täiesti loomulik on, et need, keda pidevalt alandatakse ning kelle kallal emotsionaalset vägivalda kasutatakse, sulguvad seksuaalses plaanis. Teisisõnu, meie keha, eriti meie suguelundid, ei reageeri ei lõdvestumise ja märgumisega, mis seksi meeldivaks või isegi võimalikuks muutmiseks vajalikud on. Seega, Ramona seksiisu kadumine oli täiesti mõistetav. Ta keha sulgus täielikult. Sulgus sedavõrd, et ilma valu või ebamugavust tundmata ta seksida enam ei suutnud. (Mehe keha täpselt samamoodi vägivallale ei reageeri, kuid ka nemad võivad emotsionaalselt sulguda ja lakata partneriga end turvaliselt tundmast.)
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Beverly Engeli raamatust „Emotsionaalne ja vaimne vägivald“.
