Enese armastamine – see on ju nii lihtne ja loomulik! Tore ja mõnus! Või kuidas sul sellega lood on? Kui me räägime tõelisest enesearmastusest sügavamal tasandil: mitte egost ehk enesetähtsusest ja selle nartsissistlikest ilmingutest, vaid enda olemuse tõelisest aktsepteerimisest, austamisest ja väärtustamisest – enda täielikult omaksvõtmisest ja endaga rahutegemisest. Siis võib tähelepanelik ja teadlik sisemaailma mustrite ja mängude vaatleja vahel märgata, et tingimusteta enesearmastus ei pruugigi nii lihtne olla. Aga on võimalik! Ja tee selleni võib olla ka vaimustav ja vabastav, kirjutab Kamal Ravikant oma raamatus „Armasta end, nagu su elu sõltuks sellest“.
Lihtne on öelda „ma armastan end“, kui ma olen üksinda oma korteris ja taastun haigusest. Ent inimeste keskel liikudes ja nendega suheldes on see juba raskem – neilgi on omad probleemid ja mõtteahelad.
Sealt see küsimus tuligi.
