Milliseid soovitusi annaksid sulle sõbrannad või lähedased inimesed, kui oled vägivaldses suhtes. Põgene, mine ära, lõpeta! Tavaliselt ei räägita sellest, miks selline asi on juhtunud. Lihtsalt põgenemine ei muuda sind ega olukorda ning järgmine partner võib taas olla abjuuser. Miks? Sest valu, mida sa tunned, nõuab tähelepanu. See valu on tekkinud sellepärast, et sa otsid või vajad armastust. Sisemine laps vajab armastust, sees on lapsepõlvetrauma.
Armastus ja valu muutuvad lahutamatuteks osadeks: inimene ei oskagi armastada ilma valuta. Võib kuulda ka sellist fraasi: „Minu eelmine partner ei olnud selline. See, mis praegu juhtus, on juhuslik“. Kas ikka on juhuslik? Tõenäoliselt sa ei märganud sama mustrit, mis praegu on. Võib-olla see eelmine suhe ei toiminud sellepärast, et ka too oli abjuuser, aga sa idealiseerisid teda.
Pääseda mustrist „armastus=valu“ pole kerge ja oma suhted oled ehitanud sellele vundamendile sellepärast, et pole tegelenud lapsepõlvetraumadega. Sa et taha teadvustada traumeerivat kogemust, ei soovi mõista, mis on olnud lapsepõlves suhetes vanematega või süüdistad teisi inimesi: lähedasi, naabreid sõpru. Kui see on nõnda, siis mõtle korraks, miks need inimesed on sind mõjutanud. Kui vanemad oleksid sind tõesti armastanud, toetanud ja hoidnud, siis miks sa kannad endas traumat ja lood oma ellu vägivaldseid suhteid. Kui sa poleks lapsena tundnud ennast hüljatuna, vaid suhted oleksid olnud soojad, siis sa ei satuks vägivaldsesse suhtesse. Tõsi, ka vanemad ise on kasvanud rasketes tingimustes, nad ei osanud teisiti, sest ka nemad kasvasid armastuseta ja tundsid valu. See ei tähenda, et peaksid oma vanemad hülgama, aga sa ei pea neid terve oma elu haletsema.
Me tihti idealiseerime oma vanemaid ja omistame neile omadusi, mida neil pole, ja oleme tigedad inimeste peale, kes segavad meil armastada oma vanemaid. Samas jätkuvalt kanname oma peas mõtteid sellest, mida on vanemad meile teinud ja kuidas pole armastanud. Me nagu ootame nendelt vabandusi selle eest, et nad ei osanud armastada või siis solvumise pärast ei suhtle nendega. See on taas sõlm „armastus=valu“ ja see valu on muutunud nii harjumuslikuks, et armastust pole selle taga näha. Mõtle ka selle peale, kui palju sa kulutad energiat idealiseerimisele. Kui palju sa kulutad aega, aastaid, kuid, päevi, minuteid selleks, et taas läbi mängida sama stsenaarium, milles armastus=valu. Sisemine laps usub ja loodab, et uutes suhetes on kindlasti kõik teisiti – valu kaob ja juhtub ime, jääb ainult armastus. Mitte keegi ei saa sind muuta, kui sa ise ei muutu, ja selleks on vajalik sinu valmidus ennast muuta.
Loomulikult saab abjuuserist lahku minna, kuid kaugele jõuad? Kui sa endas midagi ei muuda ja kiirgad sama valu, siis seda valu tuleb kinnitama järgmine abjuuser. Kuni sa ei muuda mustrit „armastus=valu“, kordub kõik taas. Muutuvad inimeste näod, kuid muu jääb alles.
