Kas tunned, et sul on tõeliselt jõudu, et soovitu ellu viia? Või kui ei ole piisavalt jõudu, siis miks? Minu seest on viimasel ajal kerkinud hulganisti küsimusi jõu kohta. Kaks neist on kõige enam kummitama jäänud: mis takistab mul olemast kogu aeg oma täisjõus, enesekindluses ja parimas tegutsemisenergias? Kas ma saan ise valida, mis tundega tegutsen – on see hirmu- või jõuenergia?
Üha enam tundub mulle, et tõeliselt enesekindlalt tegutsemast takistab mind see, kui annan oma jõu ära. Lihtsalt annan ära, nii et ei pane ise tähelegi. Kuhu ma siis oma jõu annan? Väga tihti on need mõtted, ennastpisendavad mõtted. Ennastpisendavad mõtted on selliseid mõtted, mis eitavad minu tegelikke võimeid ja loomupärast imelist olemist. Need on mõtted, mis ütlevad, et ma ei saa, suuda, oska, pole väärt, mis nüüd mina siin ikka jne. Lisaks veel muidugi igasugused hirmud ja enesesüüdistused. Kõik see trall, mis meie peas toimub, nii et ei pane ise tähelegi. Kui selle tralliga kaasa minna, seda uskuma jääda, siis voolab jõud sinna ära ning alles jääb ainult ebakindlus, kahtlus, hirm ja tunne, et ma vist ikka pole piisavalt hea või piisavalt väärt.
Kust need ennastpisendavad mõtted tulevad? Mulle tundub, et suur osa neist on meisse sisendatud juba lapsest saati. Need on nagu vanad lindistused, mida oleme kunagi teistelt kuulma pidanud ja nüüd kohusetundlikult ise oma peas edasi mängime. Need on jutud sellest, millised me oleme, millised peaksime olema, millised on meie võimed ja mis üleüldse on siin reaalsuses võimalik.
Kindlasti oleme ka ise kogenud oma elus tagasilööke, kõik ei ole õnnestunud ja see on veelgi enam kinnitanud seda, mida vanad lindid nagunii jorutavad – ma ei oska, suuda, saa või vist ikka pole väärt. Tegelikult, vahet polegi, kust need lindid tulevad. Lase lihtsalt lahti! Uuesti ja uuesti, kui vaja. Lase lihtsalt lahti. Otsusta, et sa ei lase neil vanadel lintidel ennast enam juhtida. Ma tean, et mul on nüüd valikuvõimalus ja ma valin. Ma olen nüüd täiskasvanu ja saan valida, mida ma ise enda kohta mõtlen ja kui palju endasse usun. Kui ma ei vali, siis on seegi minu valik lasta vanamoodi edasi – ikka ennast maha teha ja pisendada oma võimeid. Mitte keegi peale minu ei tea mu täispotentsiaali, milleks kõigeks veel võimeline olen, ja võib-olla ma ise ka veel ei tea. Mis siis, kui võimalik on tohutult palju rohkem, kui ma ealeski olen ette kujutada osanud? Mis siis, kui ma suudan veel palju-palju enam, kui endasse usun ja ennast tõeliselt vastu võtan oma praeguses imelises olemises? Mis võib veel juhtuma hakata, kui luban oma jõul ennast tõeliselt ja täielikult ilmutada?
Oma jõu võib loovutada mitte ainult mõtetele, vaid ka teistele inimestele. Näiteks neile, kes püüavad sind mingil moel juhtida ja sa lubad ennast juhtida, või siis neile, kellest oled mingil põhjusel ennast sõltuvaks mõelnud. Tihti juhtub, et inimesed annavad oma jõu ära mingitele olukordadele, eriti mineviku sündmustele – siis oli nii ja sellepärast ma enam ei saa. Siis ma ei osanud ja nüüd ma enam ei suuda. Ma tegin nii ja tunnen ennast kohutavalt süüdi, sellepärast ma ei saa edasi minna. Keegi tegi mulle liiga, ma ei suuda talle andeks anda ja eluga edasi minna. Ma ei saa olla oma jõus, kuna kunagi minevikus on midagi olnud. Seegi on valik. Kuigi seda on ebamugav tunnistada, on see sinu valik, kui annad oma jõu ära – millele iganes, kellele iganes. Ja sinu valik on see tagasi võtta. Kui sa praegusel hetkel pole oma täisenesekindluses ja usus endasse, siis millele sa andsid oma jõu ära? On see mõni mõte, süütunne, hirm, teine inimene, olukord, minevikusündmus või midagi muud? Vaata korraks – kus su jõud on ja kas sa saad selle tagasi võtta?
Üks kummaline asi, millele veel saame oma jõu ära anda, on ohvriroll. Kummaline on see sellepärast, et kui ise seal sees oleme, ei saa me üldse aru, et oleksime ohvrirollis. Kõrvalt vaadates on aga nii selgelt näha, kui teine inimene on endale selle rolli valinud. Kas sa tunned praegu, et keegi otsustab sinu eest, juhib sind, teeb sulle mingil moel liiga või on elu sinu vastu liiga karm, kõik on väga raske, midagi ei suju ja sina oled see vaene õnnetu, kes kõige selle alla kannatab? Või on su elus mingi olukord, mida sa ei saa muuta ja kannatad selle pärast?
Kui sulle tundub, et sa ei saa midagi muuta, kannatad selle pärast ja tunned enesehaletsust, siis oled tõenäoliselt ohvrirolli hüpanud. Võib-olla tõesti ongi su elus praegu raske aeg, on keerulisi suhteid, vähe iseseisvust, oledki kellestki või millestki mingil moel sõltuv või ongi järjest juhtunud igasuguseid keerulisi asju ja jamasid ning tundub, et midagi head ei saa tulemas olla. Lihtsalt selle kõige kogemine ei ole ohvrirollis olemine. Ohvrirolli lähed sa siis, kui tunned, et ei saa enam mitte midagi teha ega ette võtta, et olukorda muuta ja otsustad lihtsalt kannatajaks hakata. See on tõeliselt oma jõust loobumine.
Kui ma olen ohvrirollis, siis mul pole jõudu, et midagi muuta ja tõenäoliselt midagi ei muutugi. Ühest küljest ei ole see meeldiv tunne, teisest küljest on see aga väga turvaline. Kui ma olen ohvrirollis, siis mina ei vastuta, keegi teine on kogu aeg süüdi – mõni isik, maailm või saatus. Ainult siis, kui otsustan ohvrirollist välja tulla, on mul jälle jõud, et reaalselt midagi muutma hakata, aga siis pean ka tunnistama, et mina vastutan, vähemalt osaliselt. Ma ei süüdista enam teisi.
Üsna ebamugav on tunnistada, et olen ohvrirollis ja selle ise endale valinud. Ometi on nii, et kui seda ei tunnista, pole ka võimalik sealt välja tulla. Kui mina olen otsustanud olla kannataja, siis ei saa keegi ka kõrvalt mind aidata. Midagi head saab juhtuma hakata alles siis, kui otsustan ohvrirollist välja astuda. Okei, olukord on praegu selline, aga mida mina saan siin ära teha? Võtan oma jõu tagasi ja hakkan tegutsema. Mina olen oma elus ohvrirollis istunud päris palju. Nüüd mõtlen nii: milleks passida ohvrirollis ja ise ennast oma mõtetega pisendada, kui saan võtta ette oma jõu avastamise tee? See võib olla hirmutav, aga see on kindlasti seiklus.
Kes meil ikkagi takistab endasse uskumast? Kas keegi saab üldse takistada meid endasse uskumast, kui oleme otsustanud uskuda? Kas keegi saab üldse takistada meid olemast võimas oma valitud teel, kui oleme otsustanud olla võimas? Mis piire on veel minu peas, mis olen ise endale seadnud ning mis hoiavad mind ohvrirollis või pisemana, kui tegelikult olen? Kas piisab lihtsalt otsusest, et ma astun neist piiridest üle? Miks ma ei usu, et olen võimas oma täispotentsiaalis, suudan, saan ja olen tulnud siia tegema suuri tegusid oma südame järgi?
Leia oma jõud üles, oma sügavaim jõud, mille olemasolust sa võib-olla veel ei teadnudki ja mille rakendamine ongi ehk ainult otsus. Leia oma jõud üles, löö see särama ja lenda!
Autor: Nele Jõks
Allikas: http://armastusonkodus.blogspot.com/
