Lugemisnurk | Kuidas kujunevad meis välja häbi ja madal enesehinnang?

Häbi ja madala enesehinnangu kujunemine

Häbi ja madal enesehinnang mängivad Sisemise Lapse allasurumisel väga olulist osa. Häbi on ühtaegu nii tunne või emotsioon kui ka kogemus, mis haarab meid, st meie Tõelist Mina või Sisemist Last tervikuna (Fischer 1985; Kaufman 1980; Kurtz 1981). See on ühtlasi ka arengukäik või protsess, mis meiega juhtub, eriti siis, kui me sellest teadlikud pole, ja vahel ka siis, kui saame teadlikuks häbitunde paljudest külgedest.

Probleemses peres üles kasvamine on peaaegu alati seotud häbitunde ja madala enesehinnanguga, mida kogevad kõik pereliikmed. Ainult et häbi väljendusvorm on pereliikmetel erinev. Me kõik kohaneme häbiga omal moel. Peamine sarnasus on aga see, et pea kõik tegutsevad vale-Minast lähtuvalt. Probleemset perekonda võib seega kirjeldada kui häbil põhinevat.

Süütunne

Inimesed ajavad sageli häbi- ja süütunde omavahel segamini. Olgugi et tunneme mõlemat, on nad erinevad. Süütunne on ebamugav või valus tunne, mis tekib siis, kui meie tegu rikub või murrab mõnda isiklikku standardit või väärtust, teeb kellelegi haiget või rikub mõnda kokkulepet või seadust.

Süütunne puudutab seega meie käitumist, mõne tehtud asja või mõne vajaliku asja tegemata jätmise pärast halvasti tundmist. Sarnaselt enamikule tunnetele võib ka süütunne olla kasulik emotsioon, mis juhib meid suhetes iseenda ja teistega. Süütunne ütleb meile, et meie südametunnistus on töökorras. Inimesed, kes ei tunne pärast mõnda eksimust end kunagi süüdi ega kahetse tehtut, kogevad elus raskusi ja neil on klassikalises mõttes antisotsiaalne isiksushäire.

Süütunnet, mis on kasulik ja konstruktiivne, nimetame tervislikuks süütundeks. Sellist süütunnet kasutame ühiskonnas hakkamasaamiseks, lahkhelide ja arusaamatuste lahendamiseks, vigade parandamiseks või suhete edendamiseks. Kui süütunne kahjustab meie häirimatust, meelerahu ja toimetulekut – sealhulgas meie vaimset, emotsionaalset ja spirituaalset kasvu – nimetame seda ebatervislikuks süütundeks.

Probleemses peres või keskkonnas kasvanud inimesed tunnevad sageli tervisliku ja ebatervisliku süütunde segu. Ebatervisliku süütundega ei tulda tavaliselt toime ega tegeleta sellega piisavalt. Nii muutub see püsivaks ning aeg-ajalt psühholoogiliselt ja emotsionaalselt halvavaks.

Meie kohusetunne pere ees varjutab kohusetunnet Tõelise Mina ees. Võib esineda ka „ellujääja“ süütunnet, mille puhul isik tunneb end süüdi ja väärituna, kui teised probleemsesse keskkonda maha jätab, või saab hakkama olukorras, kus teised on läbi kukkunud.

Süütunnet saab märkimisväärselt vähendada, kui selle olemasolu tunnistada ja see läbi töötada. See tähendab süütunde kogemist ja selle üle arutlemist usaldusväärses ja sobilikus keskkonnas. Lihtsaima lahendusena võime vabandada inimese ees, kellele oleme liiga teinud või keda oleme petnud, ja temalt andestust paluda. Keerukama variandi puhul peame süütunnet põhjalikumalt uurima, võimalik, et grupi- või individuaalses teraapias.

Süütunnet on reeglina lihtsam ära tunda ja lahendada kui häbitunnet.

Häbitunne

Häbi on ebamugav või valus tunne, mida kogeme siis, kui usume, et osa meist on vigane, halb, puudulik, mäda, võlts, ebapiisav või nurjunud. Erinevalt süütundest, mille puhul tunneme end halvasti, kui teeme midagi valesti, tunneme end häbi puhul ise vale või halvana. Seetõttu näib süütunne olevat parandatav või andestatav, aga häbist ei ole pealtnäha mingit pääsu. Sisemine Laps või Tõeline Mina tunnetab häbi ja suudab seda tervislikul moel turvalistele ja toetavatele inimestele väljendada, vale-Mina seevastu teeskleb, et ei tunne häbi, ega räägi sellest kunagi kellelegi.

Me kõik tunneme häbi. Häbitunne on läbinisti inimlik. Kui me seda läbi ei tööta ega sellest ei vabane, on häbil kalduvus kuhjuda ja meid üha rohkem koormata, kuni langeme täielikult selle ohvriks. Lisaks sellele, et tunneme end vigase ja ebapiisavana, paneb häbi meid uskuma, et teised näevad meist läbi, meie fassaadi taha ja meie puudulikkust.

Häbi tundub olevat lootusetu: me ei saa seda pingutustele vaatamata mitte kuidagi parandada (Fischer 1985; Kaufman 1980). Tunneme end häbis teistest eraldatu ja üksikuna, nagu oleksime ainsad, kes seda valusat tunnet kogevad. Võime isegi öelda: „Ma kardan sulle oma häbist rääkida, sest kui ma seda teen, pead sa mind halvaks ja ma ei suuda kuulata seda, kui halb ma olen.“ Me mitte ainult ei hoia häbi iseenda teada, vaid blokeerime selle sageli üldse ära ja teeskleme, et seda pole olemas. Me võime häbitunnet isegi mõneks teiseks tundeks või teoks maskeerida ja seda teistele inimestele üle kanda.

Mõned tunded või teod, mis meie häbi maskeerivad või seovad, on näiteks:

• viha

• kibestumus

• raev

• süüdistamine

• põlgus

• ründamine

• kontrollimine

• perfektsionism

• hooletusse jätmine või võõrdumine

• hülgamine

• pettumus

• sundkäitumine

Ja kui ma mõnda neist maskeeringutest tunnen või esitlen, teenib see minu kaassõltlasest mina või vale-Mina – toimib kaitsena mu häbitunde vastu. Olgugi et võin ennast häbi vastu edukalt kaitsta, võivad teised seda ikkagi näha, näiteks siis, kui lasen pea norgu, vajun kössi, väldin silmsidet või vabandan oma tunnete ja vajaduste pärast. Võin tunda isegi kerget iiveldust, jahedust, endassetõmbumist või võõrdumist (Fischer 1985).

Kuid olenemata sellest, kui hästi ma ennast ja teisi häbi eest kaitsen, kui ma seda tundma ei õpi, seda ei koge ja usaldusväärsete inimestega ei jaga, ei kao mu häbitunne kuhugi. Näide maskist, mille taha häbi peituda võib, leidis aset grupiteraapias, kus 35-aastane raamatupidaja Jim hakkas grupile rääkima suhtest isaga, kes elab teises osariigis. „Iga kord, kui telefoniga räägime, üritab ta mind hukka mõista. Satun nii suurde segadusse, et tahan kõne lõpetada.“ Jim jätkas rääkimist ja suhtles grupiga, kes uuris, milliseid tundeid see temas parajasti tekitab. Tal oli raske oma tundeid kindlaks teha ja ta vältis teistega silmsidet. „Ma olen lihtsalt segaduses. Tahtsin tema lähedal alati täiuslik olla. Ja ma ei suutnud talle kunagi meele järele olla.“ Ta rääkis edasi ja grupp uuris jälle, mis tunded temas esile kerkivad. „Tunnen natuke hirmu, valu ja olen vist natuke vihane ka.“ Grupijuhina küsisin talt, kas ta tunneb ehk natuke häbi, nagu ta oleks mingis mõttes puudulik inimene. Ta vastas: „Ei. Miks sa seda arvad?“ Ma märkisin, et tema täiuslikkuse taotlus, silmsideme vältimine ja viis, kuidas ta suhet isaga kirjeldas, viitavad mulle, et ta tunneb ka häbi. Ta silmanurka ilmus pisar ja ta ütles, et peab sellele natuke mõtlema.

Kust meie häbi tuleb?

Meie häbi näib tulevat negatiivsetest sõnumitest, sisendustest, uskumustest ja reeglitest, mida lapsena kuuleme. Kuuleme neid vanematelt, vanemlikelt eeskujudelt ja teistelt autoriteetsetelt isikutelt, näiteks õpetajatelt ja vaimulikelt. Need sõnumid ütlevad meile, et midagi on meiega mingil põhjusel valesti. Et meie tunded, vajadused, Tõeline Mina, Sisemine Laps pole vastuvõetavad.

Kuuleme korduvalt selliseid sõnumeid nagu „Häbi sul olgu!“, „Sa oled nii halb“, „Sa pole piisavalt hea“. Kuuleme neid nii sageli, pealegi inimestelt, kellest oleme väga sõltuvad ja kelle suhtes väga haavatavad, et hakkame neid sõnumeid uskuma. Seetõttu võtame need täielikult omaks.

Nagu sellest veel vähe oleks, on meie haav küllastunud negatiivsete reeglitega, mis suruvad alla ja keelavad muidu tervislikku, tervendavat ja vajalikku valu väljendamist. Selliste reeglitega nagu „Ära tunne!“, „Ära nuta!“ ja „Lapsi tuleks näha, aga mitte kuulda“ ei õpi me mitte ainult seda, et oleme halvad, vaid ka seda, et me ei tohiks sellest avalikult rääkida. Selliseid negatiivseid reegleid surutakse aga sageli peale väga ebajärjekindlalt. Mis on selle tulemus? Reeglite tegijate ja autoriteetsete isikute umbusaldamine ning hirmu, süü ja veel suurema häbi tundmine. Ja kust meie vanemad neid negatiivseid sõnumeid ja reegleid õpivad? Suure tõenäosusega oma vanematelt või teistelt autoriteetsetelt isikutelt. See on näide lapsepõlvetraumast (antud juhul emotsionaalsest väärkohtlemisest), mida kantakse üle ühest põlvkonnast teise.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Charles L. Whitfieldi raamatust “Sisemise lapse tervendamine”