Sügisesed tormituuled merel on mind aastaid köitnud. Mul on tunne, et tahan tuule ja vee stiihias osaleda. Mõned aastad tagasi proovisin lohesurfi. Täielik kosmos! Üldse ei mõista, kuidas lohe töötab või tuul puhub, rääkimata lauast enda all. Nüüd siis võtsin selle uuesti ette, aasta peale lahutust. Kolleeg Iris soovitas head instruktorit Õnne-Lisi, kellega tekkis esimesest tunnist hea klapp. Kohe sain pihta! Kuidas ma varem ei saanud? See on tehtav!
Õnne-Lis: “Heidit, sügiseks oled tegija, sa oled julge!”
Oleme sügisel surfilaagris Saaremaal. Olin ärganud laupäeva varahommikul kell 7, et startida Aegviidu süvametsast ja jõuda Saaremaa tagumisse otsa Tehumardile.
Pühapäeva hommikul on tuul 16 m/s, mis tähendab, et väiksem naine võiks koos lohega joonelt taevasse lendu tõusta. Õnne-Lisi lohe on nullasendis kella 12 peal, kus sel on kõige vähem jõudu, aga tema jalad ei puuduta vett. Õnne-Lisi elukaaslane Kaspar hoiab ühe näpuga naise selja taga konksust kinni ja viib teda merre nagu õhus sibavat ämbliknaist.
Meie majakaaslane jätab tormisel merel sõidu pooleli ja tuleb rannale: “Krt, mune ei ole!”
Küsin hiljem Õnne-Lisilt: “Kas võib olla nii, et mingil ajal on mune ja siis enam pole?”
Õnne-Lis: “Mune tuleb kasvatada!” Ja ta räägib, kuidas esimestel aastatel läks sõbrannaga iga tormi ajal merele, et hirmu ületada.
Nii on ka elus – mune tuleb kasvatada! Hirmust tuleb võitu saada.
Sõber Priit itsitab: “Naised räägivad!”
***
Nii ongi. Selleks, et elada, on vaja julgust! Ja julgust on vaja kasvatada. Kui on torm, siis tuleb selles osaleda. Kui elu on veeretanud teele katsumusi, siis neist saab väljuda tugevama ja kogenumana.
Olles keerulises eluhetkes, ela ennast välja. Nuta, raevutse, joo end täis, kurvasta. Kusjuures, ümbritsevad suhtuvad sellesse mõistvalt, sest tunnetel on põhjendus. Elu pole enda mahasurumise meistrivõistlused.
Me oleme teinekord lapsepõlvest õppinud, et meie tunded pole olulised. Lapsena kukud, saad haiget ja maailm on nuttu täis – “Pole hullu! See pole midagi!” Sul on megavalus ja teised ütlevad, et see pole midagi?!
Hakkad oma tundeid marginaliseerima, pisendama. Ei julge isegi tundeid tunda, sest need on “tühiasi”. Ka edaspidises elus.
Teinekord tekib paarisuhetes vaikiv eeldus, et tunda tohib ainult häid tundeid. Mehed kardavad naiste meeleolusid, need on arusaamatud. Nad kardavad, et “järsku see on nende süü”. Tegelikult pole vaja võtta vastutust selle eest, mida teine inimene tunneb. Osaleda ja toetada aga saab, jaa! Teise inimese tunded tulevad ikka ja ainult tema seest. Me ei ole neis SÜÜDI, need pole MEIE PÄRAST – me ei saa neid suunata.
Samal moel vastutame iseenda tunnete eest. Kui oled kurb, siis see polegi kellegi teise süü. See on sinu tunne. Sina omad seda.
Väidan ka, et kui oled armunud, siis mitte “tänu talle”, vaid see on ikkagi sinu tunne. Tema ei pane sind erakordselt tundma, vaid see tunne on sinus olemas. Kujutle, et sa kohtaksid seda inimest mõnel teisel ajal, teistsugustel asjaoludel. Sa ei pruugiks temasse armuda.
Näiteks mina armusin meie 25-aastase suhte ajal kaks korda kellessegi teisesse. Pööraselt. “Armastus on otsus,” süvenes minus arusaam. Ma ei teinud katsetki lõhkuda midagi, mis toimib. Armumise alguses olin nagu tsentrifuugis ja lootsin, et füüsikalised jõud mind trumlist välja ei viska.
Tõsi, kui olen aastaid hiljem kohanud neid kahte, kellesse olin armunud, siis on keemia ikka alles olnud. Iseasi, kas sellest oleks võinud saada suhe.
“Armudes on sul sisuliselt reptiili aju,” seletas mulle Evelin Võigemast. Ajukeemia on nii sassis, et suudad mõelda nagu roomaja.
“Armumine on nõrkus,” ütleb mu teismeline poeg Mattis (16). Ta on mängus Dungeons & Dragons mängu meister. See on fantaasiamäng, kus tema jutustab seltsilistele ette olukordi, mida nad peavad enda jutus lahendama. Nad seiklevad tema juhiste järgi kaugetel maadel ammustel aegadel. Mattis on loonud kaks loitsu, mis teevad tegelased nõrgaks: armumine ja viha.
Selle jutu iva pole selles, et armumine pole väärtuslik. Muidugi on! Aga pea tuleb püüda selge hoida. Nagu ütleb sõber Priit: “Pidurdama tuleb õppida.”
Vaata Heidit Kaio raamatu “Vestlused Priiduga. Lahutus” kohta lisa kirjastus Pilgrim kodulehelt.
