Mulle meeldib väljend “eluterve egoism”. Inimene, kes teab, mida see tõeliselt tähendab, on enesekindel ja tugev, temas on vägi, mis aitab tal igas olukorras hakkama saada. Selline inimene teab, et ta on hea just sellisena, nagu on. Ta julgeb oma vajaduste eest seista ja vastutab oma tegude ja väljaütlemiste eest. Ta suudab ise oma õnne sepistada. Oled sina selline inimene? Tahaksid olla?
Miks on iseenda väärtustamine ometi nii keeruline? Sest meile on maast madalast korratud: “Ära ole egoistlik! Mõtle kõigepealt teistele!” Iseenesest on see ju väga mõistlik soovitus! Teistega arvestamine aitab luua häid suhteid ja koguda enda ümber sõpru. Kui hoolime teistest inimestest, siis suure tõenäosusega hoolivad nemad ka meist.
Kuid need, kes meid selliste sõnade saatel ellu saatsid, jätsid meile õpetamata ühe olulise asja: et oskaksid ja jaksaksid teistest hoolida, on vaja esmalt õppida hoolima iseendast. Dalai-Laamagi on öelnud: “Tundub, et kui mõned inimesed räägivad kaastundest, on neil arusaam, et see eeldab hoolimatust enda vajaduste suhtes või isegi eneseohverdust. Aga tegelikult tuleb tõeline armastus suunata kõigepealt enesele – kui me ei armasta iseennast, kuidas saame armastada teisi?”
Filmidest ja raamatutest jääb mulje, et selleks, et sind armastataks, tuleb paluda, lunida, nõuda ja klammerduda ja kui see ei tööta, siis solvuda ja vimma kanda. Ning ikka ja jälle oodata, et teine inimene teeb su õnnelikuks. Ja ometi õpetavad kõik religioonid, usundid, ja tervendamispraktikad: vaata iseenda sisse, usalda ja väärtusta end! Siis vist ikka ei saa öelda, et iseennast armastada on egoistlik?
Ennast väärtustav ja armastav inimene teeb endale selgeks oma vajadused. Mitte selleks, et teistelt nende täitmist nõuda, vaid selleks, et need arusaadavalt ja partnerit austavalt välja öelda. On ju naiivne oodata, et partner sind aitab, kui sa isegi ei tea, mida soovid ja vajad.
Oskad sa öelda, mis teeb sind õnnelikuks? Millised inimesed ja olukorrad toovad sära su silmadesse? Kui tead oma tõelisi vajadusi, siis saad keskenduda elus vaid olulisele, tegeleda sellega, mis sind tõstab ja toetab ja lasta lahti kõigest vanast ja kasutust. Nii jääb sul piisavalt aega ja jaksu, et ka teiste inimeste eest hoolt kanda.
Ennast väärtustav inimene uurib ennast ja oma andeid mitte selleks, et nendega eputada, vaid et teada, millised on need teadmised-oskused, millele toetudes saab ta end teostada. Kui tean, et minu tugevuseks on sõnad ja mitte numbrid, siis ei kandideeri ma raamatupidajaks isegi siis, kui olen töötu ja raha oleks hädasti tarvis. Kui tean, et olen autoasjanduses nõrk, siis võin autoteeninduses naiivseid küsimusi esitada ega pea oma rumalust häbenema. See lihtsalt on miski, mis mind ei huvita, aga nemad seal teeninduses on asjatundjad.
Kui tean, milleks olen võimeline, siis on mul ka lihtsam kriitikat taluda ja vigu tunnistada. Colin Sisson (“Sisemine tarkus”) ütleb: “Kõige vabastavam on loobuda teesklusest, et oleme keegi teine, kes me tegelikult ei ole.” Lahtilaskmine ettekujutusest, et peame olema täiuslikud, muudab meid vabaks.
Ma usun, et inimene, kes ennast väärtustab ja armastab, on siiras ja loomulik, ta tunneb end vabalt ja käitub sundimatult. Ta ei kanna mingit maski ega mängi teiste inimeste ootusele vastavat rolli. Siira ja loomulikult käituva inimesega on kõikidel teistel lihtne suhelda ja koostööd teha.
Ennast väärtustav ja armastav inimene jääb olulistes asjades endale truuks. Ma võin olla isetu paljudes küsimustes, kuid olulises – millises keskkonnas ja kellega koos ma elan, kellega suhtlen ja millist tööd teen – olen otsustanud olla isekas ja enda eest seista.
Ma usun, et selline egoism on eluterve ja vajalik. See laseb sirge seljaga oma teed käia, hoiab suhted selged ja ausad ning annab jaksu teisi tähele panna ja väärtustada. See teeb elu lihtsamaks – võimaldab keskenduda vaid olulisele, võtab maha pinget ning lubab lõdvestuda ja kasvõi harvadel hetkedel lasta end elulainetel kanda.
Autor: Kadi Kütt
Allikas: www.salasona.eu
