Maidu ja Ruta lugu
Ruta, 32aastase sümpaatse olekuga naise hääles on ka nüüd, aasta pärast juhtunut, tunda kibedust. “Mina sain oma valusad vitsad, kui olime Maiduga kaks aastat koos elanud. Meie kooselu oli üsna tavaline, vahepeal tülitsesime, siis jälle leppisime. Kord kutsuti meid linnalähedasse alevisse sünnipäeva pidama. Südaöö paiku väsisin ja läksin magama. Ärgates imestasin, miks Maitu minu kõrval pole. Mobiilile ta ka ei vastanud. Mõne aja pärast mees siiski tuli ja vihjas nagu möödaminnes, et käis “tööasjus” linnas. Ta ise läks seltskonnaga edasi pidutsema, kuid mina palusin end koju viia.
Juba uksel tundsin, et midagi on teisiti. Seda, et Mait oli öösel kodus käinud, nägin ka kohe. Ja siis tegin midagi sellist, mida ma varem kunagi polnud teinud: vaatasin prügikasti. Mu vaist ei petnud. Leidsin kasutatud kondoomi ja puruksrebitud kirja, kus keegi tungivalt mu meest kohtama kutsus.
Olin vapustatud. Kavatsesime lapse saada ja suurema elamise ostuks laenu võtta. Aga nüüd… ta oli toonud meie koju võõra naise ja maganud temaga meie voodis. Helistasin Maidule ja küsisin otse, milles asi. Ta oli ülevoolavas tujus, kondoomi kohta teatas naljatades: “Sa võid selle ju naelaga seina külge lüüa.””
Kõrvalehüpe, sõltuvus nagu iga teine
Raske öelda, kui paljud truudusemurdjatest mõistavad hingevalu, mida nad oma lähedastele põhjustavad, arutlevad Soome perenõustajad Kaija Maria ja Jari Junkkari oma seksuaalsusteemalises raamatus “Sinuga siin ja praegu”. Kuid kõrvalehüpet ei saa pidada väikeseks asjaks – lähedase inimese ebausaldusväärsuse avastamine, eriti nii intiimses valdkonnas, põhjustab enamasti suhtes terava, haigettegeva kriisi.
Mis sunnib üht meest või naist ette võtma nii riskantset sammu, mille tulemusena võib perekond puruneda?
– Murdeea areng on jäänud pooleli. Uut partnerit kohates tunneb inimene, et on iseseisev ja teeb, mis tahab. Truudust murdes vabaneb ta justkui alateadlikult oma vanematest, olles omistanud nende rolli abikaasale.
– Juhusuhteid sunnib otsima ka madal enesehinnang: inimene vajab tõestust, et on seksuaalselt ihaldusväärne.
– Kõrvalehüpe rahuldab sageli soovi olla imetletud, eriti kui senine suhe seda ei võimalda.
– Tegu on sõltuvusega. Sageli partnereid vahetav inimene on sõltuvuses tundetulvast, mis tekib iga uue suhtega. Kui hormoonide möll vaibub, ei panustata olemasoleva suhte kasvamisse, vaid otsitakse uut erutuse allikat.
– Pole võimatu, et suhted olid juba varem liimist lahti ning petja pool otsis kõrvalehüpet lohutuseks. Kuid tihti on asi ka petja isikus ja tema neurootilisuses: need, kel on raskusi läheduse, vastutuse võtmise ja piiridega, otsivad paralleelsuhteid tihemini.
Kõrvalehüpped pole ainult meeste pärusmaa, kuigi statistika kohaselt on need meeste hulgas levinumad. Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus valminud Eesti naiste seksuaaltervist käsitlevast uuringust selgus, et abielus või vabaabielus naiste seas on kestva kooselu ajal paralleelsuhteid olnud 21%-l, püsivaid kõrvalehüppeid aga 6%-l. Küsitletud oli kokku 2672 naist.
Kättemaks räägib valust ja vihast
Seda, miks kõik just nii läks, polnud Rutal jaksu mõelda. Ta ei osanud teha muud kui helistada sõbrannadele. “Kuulsin absurdseid ideid: tee, nagu poleks midagi juhtunud, või käitu, nagu oleks ka sinul keegi. Kättemaksu iva oli selles, et tuleks teha nägu, nagu oleks kõik hästi. Teeskled, et oled andestanud. Harilikult ma nii ei käitu, aga nüüd ei osanud ma ka midagi targemat ette võtta.”
Maitu nähes teatas Ruta, et mis seal ikka, juhtub. Edaspidi sättis ta end välja minnes eriti hoolikalt üles, ükskõik, kas tee viis poodi, tööle või kohvikusse. Tulles käis alati duši all ja pesi end kaua. Maitu paistis see kõik üllatavat, ta ei saanud aru, mis toimub. Mis Rutale aga seejuures meeldis, oli kättemaks. Seda magusam, et tegelikult ju pettust polnud.
Mõnda aega oli Mait silmanähtavalt armukade, ent ühel hetkel tüdis Ruta sellest mängust. Kättemaksu magus maitse oli valu mõnevõrra leevendanud ja see tuhmus tasapisi.
Psühhoterapeut Katrin Rosentali meelest räägib kättemaks alati valust, kurbusest ja vihast, mis inimeses vinduvad. “Kurbus ja viha tuleb igal juhul endast välja saada,” ütleb Rosental, “muidu võivad kättemaks ja teise vältimine pikalt kesta. Aga seni, kuni hinges on valu, on võimatu südamest öelda, et olgu, andestan.”
Kui juhtunut on partneriga raske arutada – nagu oli ka Rutal -, tasub pöörduda terapeudi poole ja uurida: miks mul on nii raske andestada? Miks see valu nii suur on? Võib-olla põhjustavad seda mahajätmised ja petmised varasemas elus või lapsepõlves. Kui petmine oli ühekordne, tasub mõelda, kas ja kuidas on võimalik suhet jätkata. Kuid alles andestamise järel saab taastada usalduse.
Kuidas teisega rääkida?
Ehkki kõrvalehüppe tõttu on haiget saanud üks pooltest, võib sellest rääkimine olla valulik mõlemale. Kui üks võtab teema üles, võib teine asuda end kaitsma või rünnata. Rosentali arvates on eriti tähtis, et soov mõista ja jõuda leppimiseni oleks vastastikune. Et mõlemad püüaksid juhtunus selgust saada.
Vaatamata vestluse pingelisusele tuleks endale kindlaks jääda ja tunnistada teisele seda valu, kurbust ja viha, mida kõrvalehüpe tekitas. Ja kui vaja, pidada päev vahet ning rääkida hiljem edasi.
On hädavajalik, et petja pool mõistaks petetu vajadust oma tunnetest rääkida ega võtaks seda tühja näägutamise ja süüdistamisena. Rääkida tuleb seni, kuni mõlemad tajuvad konflikti leevenedes uut lähedust. Seega tasub mõelda ka seda, mil moel oma tunnetest rääkida.
Truudusekriis näitab halastamatu selgusega, milline on pereelu, mida inimene elab. Ja tõstab üles olulise küsimuse: millist elu ta tegelikult tahab? Kui on soov hea suhe taastada, on mõistlik otsida hea terapeut ning minna tema juurde kas üksi või kahekesi, sest muidu käärivad tunded vaikselt edasi.
Üsna tihti läheb nii, et petetu ei saa rääkida või püsib jutuajamine viha ja süüdistuste tasandil, sest mõlemad jäävad enda juurde. “Kui suhe pole pikalt kriisis olnud, on siiski võimalik, et oma haigetsaamist ja kurbust jagades puudutab see teist inimest,” ütleb Katrin Rosental. “On loomulik, et tahaks teha kõik, et mitte valu tunda, aga paradoks on, et andestada on lihtsam siis, kui jagada oma valu sellega, kes seda põhjustas. Enamasti toob see suhtesse ka läbimurde.”
On inimesi, kes ei palu kunagi andeks, sest ei tunne, et on midagi valesti teinud. Soomlastest terapeudid Kaija Maria ja Jari Junkkari nendivad: kui inimene ei tunne, et ta valesti käitus, mõjub andekspalumine õõnsalt. “No anna andeks, aga…” ei toimi. Sõnale aga järgneb enamasti teise süüdistamine või oma vastutuse eitamine.
Inimene on andeks paludes siiras, kui ta suudab mõista, et valmistas oma teoga teisele kannatusi. Aus andekspalumine tähendab ka lubadust, et truudust enam ei murta. Kedagi ei saa selleks sundida. Kuid tasub järele mõelda, kas saab edasi elada inimesega, kes ei vastuta oma tegude eest.
Vahel arvatakse ka, et kui andestatakse, ei tohi enam vihane olla. See pole tõsi. Andeks-palumise ja -andmise protsess on pikk, eriti kui on rikutud usaldust. Seda, kui kaua kestab solvumisvalu, ei saa keegi teise eest otsustada. Vahel võivad andestamine ja viha esineda ühel ajal: andestan ja olen su peale ikka veel väga vihane.
Andestamine – heategu endale
Tõeline andestamine on isekas tegu – heategu endale. Just iseenese pärast oleks mõistlik andestada, mitte sellepärast, et nii on viisakas. Lihtne see pole, sest enne andestamist tuleb valuga leppida. Kui julgete ausalt tunnistada nii oma raevu, kurbust, pettumust kui abitust, on raskem osa tehtud.
Truudusekriisiga saavad paremini hakkama paarid, kus petnud pool tunnistab oma tegu ja tajub teise kannatusi. Ometi ei jätku paljud paarisuhted andekspalumisest, andestamisest ja teraapiast hoolimata.
“Andestasin Maidule lõpuks, aga ei taha enam jätkata,” tunnistas ka Ruta. Perenõustajad kinnitavad, et just kriisi ajal selgub seiku, millega ei saa ega taha enam leppida. Iga kord, kui Mait hilja peale jäi või pärast sõpradega pidutsemist alles hommikuks koju jõudis, ei uskunud Ruta enam ühtki mehe põhjendust. Veelgi enam: äng, mida naine toona tundis, puudutas taas meeli.
“Kas ma olen talle andestanud?” küsib Ruta endalt nüüd ega tea päriselt vastust. Mõnikord on mängus kolmas osaline ning naine märkab, et ta on oma mehele muutunud olematuks. Ka siis, kui suhe lõpeb, maksab näha vaeva ja teha tööd, et andestada – on ju andestamine heategu enesele. See vabastab kibedusest ja aitab eluga edasi minna. Muidu võib minevik röövida meie tuleviku, mälestused ja kurbus aga lämmatada oleviku.
Millised on levinud vabandused?
– Keegi pole kellegi oma.
– See oli vaid seks, mitte armastus.
– Mehed ongi polügaamsed.
– Olin purjus ega kavatsenudki temaga magada. See lihtsalt juhtus.
Kuidas sellistesse levinud vabandustesse suhtuda?
Katrin Rosental: “Rahuldust pakkuvas suhtes, kus on vaimne, emotsionaalne ja seksuaalne lähedus, selliseid vabandusi vaja ei lähe. Nagu ka siis, kui on juba alguses ausalt selgeks räägitud, mida kumbki pool suhtest ootab ning millised on eetilised piirid.”
Autor: Tiina Siimets
Allikas: Perejakodu.ee
