Kui minult küsitakse, mis viis mind budismi juurde, toon alati põhjuseks, et olin oma abikaasa peale niivõrd vihane. Tegelikult päästis ta mu elu. Kui meie abielu koost lagunes, püüdsin ma väga (tõesti üliväga) leida tagasiteed mingi mugavus- ja kindlustunde juurde, mingisse tuttavasse puhkepaika. Õnneks ei läinud see mul kunagi korda. Mõistsin alateadlikult, et oma vana, sõltuva, klammerduva mina hävitamine on ainus õige tee.
Elu on hea õpetaja ja hea sõber. Kõik on alati muutumises. Kui vaid suudaksime seda mõista. Miski ei kuku lõpuks täpselt nii välja, nagu oleme unistanud. Selline nihkes, kahevahel olukord on ideaalne. Me ei lange siis lõksu ja võime oma südamed ja hinged piiritult avada. See on väga õrn, mitteagressiivne, lahtine asjade seis.
Niisuguses kõikuvas seisundis – murtud südame, keerava kõhu, lootusetusetunde ja kättemaksuiha juures – paigalpüsimine viib meid tõelise ärkamiseni. Me talume ebakindlust, saame selgeks, kuidas keset kaost lõdvestuda, õpime mitte paanikasse sattuma – selline on vaimne tee. Õppida ennast kinni püüdma, õrnalt ja osavõtlikult kinni püüdma, see on sõdalase tee. Püüame ennast mustmiljonil korral kinni, kui meie süda taas (meeldib see meile või mitte) halvakspanust, kibestumisest või õiglasest pahameelest kalgiks muutub. Me muutume ikka jäigaks, isegi kergendustundest, innustusest.
Üldiselt peame me igasugust ebamugavustunnet halvaks uudiseks. Ent praktiseerijatele ehk vaimsetele sõdalastele – tõe järele janunevatele inimestele – pole tunded nagu pettumus, piinlikkus, ärritatus, meelepaha, viha, kadedus ja hirm mitte halvaks uudiseks, vaid väga selgeteks hetkedeks, mis näitavad meile, millistes kohtades hoiame end tagasi. Need hetked õpetavad meid kokkuvarisemise ja taandumise asemel elavnema ning tähelepanelikud olema. Need on kui sõnumitoojad, mis selgitavad meile hirmuäratava täpsusega, kuhu oleme takerdunud. Selline olevikuhetk on parim õpetaja, olles õnneks alati meiega.
Meie elu lahendamata probleeme esile toovaid sündmusi ja inimesi võiks pidada headeks uudisteks. Meil pole vaja midagi jahtida. Me ei pea looma oma võimeid proovile panevaid olukordi. Need ilmuvad ise, kellavärgi korrapärasusega.
Iga päev pakub meile küllaga võimalusi avanemiseks või sulgumiseks. Kõige suuremad võimalused ilmnevad olukorras, millega me ei usu end toime tulevat. See on liig mis liig. Asi on läinud liiga kaugele. Tunneme end halvasti. Pole võimalik olukorraga nii toime tulla, et sealt ise terve nahaga pääseda. Kui väga me ka ei püüaks, see pole võimalik. Elu on meid lihtsalt paika pannud.
Enamik meist ei näe neis olukordades õppetunde. Me vihkame neid algusest peale. Me pageme nagu pöörased. Me kasutame põgenemiseks kõikvõimalikke viise. Kõik sõltuvused on saanud alguse hetkest, kus mõõt on täis ja me ei suuda olukorda enam taluda. Tunneme, et peame seda pehmendama, millegagi polsterdama, ja satume nii sõltuvusse millestki, mis näib valu leevendavat. Just sellistest hetkedest pärineb ka ohjeldamatu materialism, mida maailmas näeme. On välja mõeldud lõputuid viise meie lõbustamiseks, et pääseksime sellest hetkest kaugemale, pehmendamaks hetke teravust, tuimestamaks meid, et me ei peaks tundma kogu valu olukorras, millest ei saa kenasti välja tulla.
Meditatsioon kutsub meid märkama, et oleme jõudnud oma taluvuse piirini, ning mitte lootuse või hirmuga kaasa minema. Näeme meditatsiooni abil selgelt, mis on meie mõtete ja tunnetega toimumas, ja saame ühtlasi lasta neil minna. Meditatsiooni juures mõjub julgustavalt asjaolu, et isegi kui me sulgume, ei saa me seda enam teha teadmatuses. Me näeme täie selgusega, et läheme lukku. Juba see heidab valgust teadmatuse pimedusse. Võime näha, kuidas me põgeneme ja peitume ja hoiame ennast tegutsemas, et ei peaks iial laskma sel kõigel oma südamesse tungida. Lisaks näeme sedagi, kuidas võiksime avaneda ja lõdvestuda.
Pettumus, piinlikkus ja kõik need olukorrad, kus me lihtsalt ei saa end hästi tunda, on põhimõtteliselt teatud liiki surmad. Oleme just oma jalgealuse täielikult kaotanud. Me ei suuda olukorda kontrollida. Meie jõud ei käi sellest üle. Võitleme surmahirmuga ega mõista surma vajalikkust sünni jaoks.
Taluvuse piirini jõudmine pole mingi karistus. Hirm ja hingevärin, mida surmatoovas kohas tunneme, on tegelikult tervise märgid. Kui hirm ja hingevärin meid ei hävita, kui näeme neis sõ nu mit, et on tulnud aeg võitlus lõpetada ja meid ähvardavale ohule otse silma vaadata, siis on seegi üks tervise märke. Pettumus ja ärevus edastavad meile sõnumi, et oleme liikumas tundmatule alale.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Pema Chödröni raamatust „Kui kõik variseb kokku“.
