Viimase paarikümne aastaga on suureks probleemiks tõusnud laste ja noorte vaimse tervise probleemide teema. Ajas on muutunud lapsed, vanemad ja õpetajad ning kohanemine teisenenud maailmas on väljakutse kõigile, kes lastega tegelevad. See on abivahend vanematele ning ka neile, kes lastega igapäevaselt töötavad, aitamaks mõista laste vaime tervise probleeme ja seda, kuidas neid varakult ara tunda. Raamatus jagatakse kasulikke, lootust sisendavaid ning lihtsalt mõistetavaid selgitusi ja lahendusi mitmete levinud psüühikahäirete ning raviviiside kohta nagu: ärevushäired, autism, unehäired, söömishäired, psühhoos, trauma, depressioon, ADHD ning suitsiidsed mõtted ja käitumine.
Loe katkendit Dr Pier Brydeni ja Dr Peter Szatmari raamatust “Kuidas aidata lapsi ja noori vaimse tervise probleemide korral”
Lapsevanematena teame sisimas, et emaks või isaks saamine on elumuutev kogemus ning toob peaaegu alati endaga kaasa ka mitmeid erakordseid päevi, mis on täis enneolematut rõõmu. Kuid ühtlasi teame sisimas, et emaks või isaks saamine tähendab, et peame kogu elu muretsema oma lapse käekäigu pärast – tema tervise, sõprade, käitumise ja hinnete pärast – ning sealjuures mõistagi ka enda vanemliku pädevuse pärast. Meiegi oleme seda kogenud. Meil on kamba peale viis last ja tuleb tõdeda, et isegi lastepsühhiaatrid kahtlevad kohati oma võimetes lapsi kasvatada. Pidev murede laviin võib mõjuda kurnavalt: kui oluline on mu üheksandas klassis õppiva lapse hinnete halvenemine ikkagi suures plaanis? Kas ma peaksin muretsema, sest mu tütar läheb koolist koju jõudes alati otsejoones oma tuppa? Kas mu poeg veedab aega ikka korralike sõprade seltsis? Kas ma kasvatan oma last ikka õigesti?
Kuigi füüsilised tervisehädad, nagu luumurd või palavik, võivad lühiajaliselt mõjuda ehmatavalt, on neil puhkudel tavaliselt üsna selge, mida teha tuleb. Seevastu on oma lapse vaimse tervise eest hoolitsemine sageli palju segasem ja isegi üsna vastuoluline teema. Kui laps teeb koolist poppi, ei toitu õigesti ega maga piisavalt või eraldab end sõpradest ja pereliikmetest, soovitavad mõned vanemad sellesse suhtuda kui lihtsalt „mööduvasse faasi“. Teised aga võivad olla mures, et selline käitumine viitab tõsisele probleemile, mis nõuab pikaajaliste hädade vältimiseks varajast sekkumist. Seega pole ka üllatav, et tänapäeval küsivad lapsevanemad endalt tihti, kas nende laps on ikka „normaalne“ või on tema vaimne seisund pigem murettekitav.
Ja tõtt-öelda esineb laste ja noorte seas vaimse tervise häireid (mida kutsutakse ka psüühikahäireteks) üsna sageli: umbes 10–20% lastest ja teismelistest üle kogu maailma kannatab mõne vaimse tervise häire all. Pooled kõigist täiskasvanueas esinevatest psüühikahäiretest avalduvad juba neljateistkümnendaks eluaastaks ning kolmveerand hiljemalt kahekümnendate eluaastate keskpaigaks.1 Vaatamata edusammudele, mida meie ühiskond on teinud psüühikahäirete destigmatiseerimiseks, varjavad paljud lapsed ja teismelised oma muresid jätkuvalt oma perekonna ja eakaaslaste eest, sest psühhiaatriliste häiretega kaasneb tahes-tahtmata häbitunne, ning vanemaid jääb seetõttu vaevama teadmatus, kas nendegi laps kuulub selle murettekitava statistikanumbri hulka.
Vanemad vajavad abi rohkem kui eales varem. Soovitame siinkohal selle abi otsimisega algust teha. Käesolev raamat on meie katse käsitleda segaduse, abituse ja eraldatuse tunnet, mida vanemad pahatihti kogevad, kui nende lastel ilmnevad vaimse tervise probleemide või haiguste tunnused. Kirjutasime raamatu eesmärgiga jagada teavet ja abi, mida sina vajad oma laste toetamiseks. Oleme üheskoos töötanud laste vaimse tervise valdkonnas kokku kuuskümmend aastat ning oleme ainulaadselt võimelised jagama sinuga teadmisi ja praktilisi vahendeid, mille oleme omandanud oma patsientidelt (ja nende peredelt), kolleegidelt ja teadusuuringutest, aga ka omaenda kogemustest lapsevanematena.
Kui oled mures muutuste pärast oma lapse arengus või käitumises, aitab see raamat sul kindlaks teha, kas sinu laps lihtsalt „läbib mööduvat faasi“ või on tõelises hädas. (Lastele viidates oleme raamatu vältel vaheldumisi kasutanud sõnu „poiss“ ja „tüdruk“, aga tõdeme, et mõned lapsed määratlevad end sooneutraalsena ja eelistavad selliste terminite vältimist, ning meiegi toetame seda seisukohta.) Iga peatükk käsitleb erinevat vaimse tervise probleemi ja algab lühikese näidislooga lapsevanemast, kelle laps on sattunud hätta. Sellele järgneb kirjeldus pere teekonnast, mille tulemuseks on kriisi tekkepõhjuste mõistmine ja lapsele abi leidmine. Raamatut lugedes käid sinagi nende vanemate ja lastega kaasas kohtumistel vaimse tervise spetsialistidega ning harid end mitte ainult erinevate psüühikahäirete, riskitegurite ja ohumärkide osas, vaid ka selles, kuidas sina saaksid vajadusel varakult sekkuda, et tagada oma lapsele vajalik ravi, kui tal peaks mõni selline häire välja kujunema. Saad ka ülevaate vaimse tervise hindamise süsteemidest ja näed, kuidas jõutakse psühhiaatrilise diagnoosini; milliseid ravimeetodeid kasutatakse eri psühhiaatriliste häirete puhul; ning millega peaksid vaimse terviseprobleemiga laste vanemad arvestama oma laste tuleviku ja heaolu osas.
Nagu käesoleva raamatu pealkiri viitab, on see mõeldud vaid lähtepunktiks. Oleks võimatu anda ühes raamatus ammendav kirjeldus iga vaimse tervise häire kohta, mis lastel ja noortel esineb, kuigi oleme raamatu lõppu lisanud üksikasjaliku loetelu allikatest, et saaksid vajadusel rohkem lugeda konkreetsete psühhiaatriliste haiguste kohta, ning mõistagi on sinu lapse arst või terapeut hindamatuks abiliseks kõigile neile küsimustele vastamisel, mida meie siin raamatus ei ole käsitlenud. Meie eesmärk on aidata sul välja selgitada, kas sinu last vaevab psüühikahäire või mitte, ning anda sulle edasised juhised aitamaks tal saada vajalikku ravi.
Kõige olulisem nõuanne, mida anda saame, kõlab nii: ära pööra pilku kõrvale. Kartus, et sinu lapsel on psüühikahäire, võib teadagi mõjuda lausa halvavalt. Mitmed vanemad on meile öelnud, et ainuüksi võimalus, et nende lapsel võivad olla vaimsed probleemid, kutsub esile enesesüüdistust, hirmu isolatsiooni ees ja muret, et teised inimesed – pereliikmed, sõbrad, naabrid, õpetajad – nende olukorda ei mõista. Kui aga sinu instinkt ütleb sulle, et miski on viltu, siis usalda ennast. Ohumärkide eiramine teeb rohkem kahju kui asjasse süüvimine Nii mõnigi lapsevanem on meile öelnud, et tagantjärele vaadates arvavad nad, et vältisid enda silme ees olevat tõde hirmust, et nemad olid mingil määral vastutavad oma lapse vaimsete hädade eest. Ära raiska oma aega ja energiat alusetule süütundele ja endas kahtlemisele. Keskendu omaenda heaolule ja toetava suhte säilitamisele lapsega. See võimaldab sul paremini aidata oma last ja perekonda ajal, mis on tõenäoliselt teie kõigi jaoks väga keeruline. Ja lõpetuseks: olenemata sellest, kas sinu lapsel on diagnoositud psüühikahäire või sa lihtsalt muretsed, et sinu last ähvardab psüühikahäire oht, tahame sulle kinnitada, et sa pole üksi. Edasine tee ei ole alati lihtne ega konarusteta ja võimalust hinge tõmmata ei pruugi avaneda niipea, aga abi on sinu jaoks alati olemas. Võid omalt poolt teha vägagi palju selleks, et aidata turvatunne oma lapse ellu tagasi tuua. Loodame, et käesolev raamat annab sulle selleks jõudu.
