Kui sünnitusjärgne aeg on eraklik ja raske

Me elame justkui paremini kui kunagi varem, samas aina enam on kuulda seda, kuidas naised on peale sünnitust mures, üksinda, masenduses, isegi kliinilise depressioonini välja. Kuidas ja miks on juhtunud nii, et me elame nii hästi, aga noor ema on ikkagi sageli oma muredega üksi?Tänapäeval on tõesti infot ja võimalusi väga palju, kuid see sama infoküllus tõmbab meid kõiki vaatama pidevalt iseendast väljapoole ning seeläbi tegelema võrdlemisega ja hindamisega. Samal ajal on lapse tulek perre sügavalt iga pere isiklik kasvuprotsess.Vastused ja ära tundmine, mis on õige ja vajalik, algab seestpoolt – on vastavuses meie endi väärtushinnangute ja tõekspidamistega. Kui pere püüab pidevalt olla kellegi teise järgi või sobituda ühiskonnas laialt levivatesse mudelitesse, võib lõpuks jõuda seesmise konfliktini, mis tekitab raskusi igapäevases toimetulekus. Teiselt poolt on noori vanemaid suunamas tihti ka lähedased eelnevatest põlvkondadest, kelle teadmised ja uskumused ei pruugi olla tänapäeval enam teaduspõhised ega rakendatavad. Nii satub noor lapsevanem nö kahe kuhja vahele, kus üks ei tundu õige ja teine kättesaamatu ning sisse ronib tunne, et oledki üksi.Meil on nagu üks suur võistlus, et võidab see, kes kõige paremini kõigega üksi hakkama saab ja kõige rohkem infot omab. Oleks aeg, et see muutuks võistluseks, et kes julgeb kõige rohkem toetut vastu võtta, et nö võidab see, kes julgeb olla kõige autentsem TEMA ISE.