Me elame justkui paremini kui kunagi varem, samas aina enam on kuulda seda, kuidas naised on peale sünnitust mures, üksinda, masenduses, isegi kliinilise depressioonini välja. Kuidas ja miks on juhtunud nii, et me elame nii hästi, aga noor ema on ikkagi sageli oma muredega üksi?
Tänapäeval on tõesti infot ja võimalusi väga palju, kuid see sama infoküllus tõmbab meid kõiki vaatama pidevalt iseendast väljapoole ning seeläbi tegelema võrdlemisega ja hindamisega. Samal ajal on lapse tulek perre sügavalt iga pere isiklik kasvuprotsess.
Vastused ja ära tundmine, mis on õige ja vajalik, algab seestpoolt – on vastavuses meie endi väärtushinnangute ja tõekspidamistega. Kui pere püüab pidevalt olla kellegi teise järgi või sobituda ühiskonnas laialt levivatesse mudelitesse, võib lõpuks jõuda seesmise konfliktini, mis tekitab raskusi igapäevases toimetulekus. Teiselt poolt on noori vanemaid suunamas tihti ka lähedased eelnevatest põlvkondadest, kelle teadmised ja uskumused ei pruugi olla tänapäeval enam teaduspõhised ega rakendatavad. Nii satub noor lapsevanem nö kahe kuhja vahele, kus üks ei tundu õige ja teine kättesaamatu ning sisse ronib tunne, et oledki üksi.
Meil on nagu üks suur võistlus, et võidab see, kes kõige paremini kõigega üksi hakkama saab ja kõige rohkem infot omab. Oleks aeg, et see muutuks võistluseks, et kes julgeb kõige rohkem toetut vastu võtta, et nö võidab see, kes julgeb olla kõige autentsem TEMA ISE. Mõne inimese jaoks tähendab see suurt ja pidevat toetust, mõne jaoks piisab teadmisest, et toetus on telefonikõne kaugusel – oleme individuaalsed ja peame ka täiskasvanud inimestena täna õppima ka iseennast tundma, oma vajadusi tähele panema ja neid väljendama ning vajadusel abi küsima.
Mulle tundub, et nn hästi (kergelt) sünnitamine, suurepärane imetamine ja ideaalne perekond, kus kõik on pestud ja klanitud on osa tänapäeva edukulutusest – kõik peab olema esikaane vääriline. Mida selline võrdleimine ja „imeperekondade“ eksponeerimine teeb naistele, eriti neile, kel endal võimalusi ja toetust ehk napib? Kas sellest on võimalik nö üle olla ja oma asja ajada, oma igapäevaelu reaalsusega?
Võibolla tasuks küsida, et kust selline suhtumine üldse tuleb? Miks meil on nii sügavalt juurdunud tunne, et peame olema esikaane väärilised või üldse esikaanele püüdlema.
Selline käitumine võib olla vastus meie sisemisele haavale, kus tunneme, et pole muidu piisavad või tähelepandud. Probleem on aga selles, et selline võrdlemine süvendab juba niigi sees lokkavat alaväärsustunnet ning ebakindlust. Palju räägitakse sellest, et sotsiaalmeedia liigpositiivne kuvand tekitab probleeme neile, kes ennast sellega võrdlevad ja püüavad lihtsalt igapäevase eluga hakkama saada. Tegelikkuses tekitab see samasuguseid probleeme ka neile endile, kes sellist kuvandit üritavad pidevalt edasi anda.
Meil kõigil on valik kuhu ja kuidas oma energia suunata ning millist infot „tarbida“. Tihti teen ma oma klientidele ülesandeks hoiduda liigsest meedia tarbimisest ning iga kord, kui on soov telefon haarata ja skrollima hakata, sulgeda silmad ja teha samasugust skrollimist enda meeles ja sisemuses. Kõik vastused on seal olemas. Oma igapäevaeluga on seda lihtsam toime tulla, mida vähem selle vastu võitled ning mida teadlikum oled sellest kuhu ja kuidas oma energia suunad.
Sa töötad igapäevaselt naistega. Mis on ühe lapseootel või vastsünnitanud naise suurim mure tänasel päeval?
Naised kogevad tihti, et nad on lihtsalt üks osa massist… mitte midagi erilist. Et mõtted ja tunded, mis on nende sees, on täiesti tavalised, justkui mitte tähelepanuväärsed ja seega ei vääri justkui süvenemist või toetust. Iga asja peale, mida naine tunneb, tuleb vastus, et see on normaalne, läheb üle, ole rahulik, või isegi – kõik on ju hakkama saanud, ole tugev.
Aga tegelikult pole ju üldse küsimus selles, kas mingi sümptom või tunne on normaalne või mitte, kas naine on tugev või mitte, vaid see, et iga naise jaoks on lapseootel aeg ja ka varajane sünnitusjärgne aeg väga eriline. Iga naine väärib siin natuke rohkem ära kuulamist ja jagamatut tähelepanu.
Tunnistamist, et just see naine kogeb neid tundeid ja mõtteid ja isegi kui seda kogevad enamik rasedad, siis just praegusel hetkel on tema selles protsessis ja vajab mõistmist ja vahel lihtsalt ärakuulamist.
Ühiskonnana oleme muutunud sageli eputavaks ja klantspiltlikuks, sotsiaalmeediaski jagame ju enamasti asju, mis on on läinud hästi või õnnestunud suurepäraselt. Oma töös näen, et see loob võltstunde, et „kõigil teistel läheb nii hästi, ainult minul mitte“. Kuidas sa näed, et me inimestena ja naistena – sõbranna, sugulase, naabri või töökaaslasena saaksime olla üksteisele toeks? Kuidas me igaüks ise saaksime luua paremat homset ja tervemaid perekondi?
Suurem enamus suhtlusest on liikunud sotsiaalmeediasse ning kui sõbranna postitab midagi, siis me enda sees loome sellest oma loo, teadmata, mis selle taga tegelikult peitub. Toetav oleks võtta rohkem koosolemise aega, et suhelda päriselt ning rääkida kõigest sellest, mis selle pildini viis. Ausus ja kohalolu on see, mis loob tervemaid omavahelisi suhteid ja vähendab ka omavahelist konkureerimist. Inimestena on meil kõigil oma mured ja rõõmud, eduelamused ja läbikukkumised ja vaid välise järgi hinnata, kuidas kellelgi tegelikult läheb on väga pealiskaudne ja ennatlik.
Teine aspekt on see, et kui me ise tunneme end alaväärsena või ebapiisavana, siis muutub raskeks rõõmustada teiste edu üle. See takistab meil olla olemas teineteise jaoks.
Me saaks rohkem küsida oma lähedaste ja sõprade käest, kuidas neil päriselt läheb ja neid päriselt siis ka ära kuulata ilma hinnanguid andmata või oma arvamust avaldamata… lihtsalt olla kohal teise jaoks ja võtta vastu tema kogemust. Päriselt kellegi teise jaoks kasvõi hetkeks kohal olla, ise samal ajal oma mõtteid ketramata või telefonis surfamata omab suurt tervendavat mõju.
Kui vanasti täitsid toetavate naiste rolli lähisugulased (kes sageli ühe katuse allgi elasid), seejärel tulid pildile ämmaemandad, ja tänapäeval on naistel väga eriline võimalus oma raseduse teekonnale kaasa doula – pere- ja sünnitoetaja. Kuidas doula saab just selles maailmas, kus igasugune „läbikukkumine“ (sh nn mitteideaalne sünnitus või probleemid imetamisega või probleemid lapse või naise enda tervisega) tekitab topeltsurvet, et ma ei ole hea naine, hea ema, olukorda muuta?
Doula on koolitatud professionaal, kes oskab olla täielikult kohal, kuulata hinnangutevabalt ja vastata küsimustele nii, et jagatud informatsioon on selgust loov ning koheselt rakendatav. Doula üks olulisemaid oskusi on väestada naist selle naise enda tõekspidamiste ning väärtushinnangutest lähtuvalt, ilma oma maailmavaadet peale surumata.
Praktika näitab, et just seeläbi tõuseb naise/pere enesekindlus ning julgus elada nii nagu tundub õige just selle pere jaoks. Kui naine/pere kogeb ärevust või igapäevane stressitase on nii kõrge, et segab emarolli nautimist, siis doula on see, kes aitab leida neid toimetulekumehhanisme, mis just seda naist/peret abistavad. Samuti on doulal teadmised ja oskused vajadusel ema või mõni pereliige edasi suunata – psühholoogi, ämmaemanda, või mõne teise professionaali poole.
Väga sageli toimub lõdvestumine olukorda ja selle vastuvõtmine just seeläbi, et keegi on värske ema jaoks olemas ja aitab mõista, et ühtset ideaalsuse etaloni pole olemas, vaid paradoksaalselt me oleme kõik ideaalsed, ka oma ebaperfektsuses ja läbikukkumistes. Enda ja teiste inimlikkusega leppimine tähendabki lõdvestumist teadmisesse, et me elame duaalses maailmas, ja hea ei saaks eksisteerida ilma kohatiste ebameeldivusteta.
Palju teatakse doula rollist sünnitoetajana. Aga on ka olemas sünnieelsed ja sünnituse järgsed doulad. Milleks on vaja sünnituse eelseid või järgseid toetajaid?
Täna on tõesti on fookus veel palju suunatud sünnitusele ja beebile. Sama oluline nagu beebi sünd on ka lapsevanemaks saamine. See on üks suurimaid seesmisi muutusi, mida naine/mees saavad elus kogeda. Doula roll raseduse ajal on küll valmistada pere ette sünnituseks, aga üks suur osa doula tööst on aidata perel kohaneda rasedusega ning lapsevanemaks saamisega. Sellepärast ongi doulade väljaõppes suur osa selles, et õppida kuidas ja mis muutub läbi raseduse ja sünnitusjärgse aja naise/mehe psüühikas.
Nagu iga muudatus elus nõuab aega kohanemiseks, siis ka lapsevanemaks ei saada ühe hetkega. See on protsess, mis vajab samamoodi ettevalmistust ning ka toetust selle ajal. Doula roll on aidata perel kohaneda, anda teaduspõhiseid vastuseid lapsehoolduse ja sünnitusest taastumise kohta ning aidata erinevate emotsioonide ja hirmudega toime tulla.
Doula võib aidata ka väga igapäevaste tegevuste juures – teha süüa, mängida vanema lapsega või minna beebiga jalutama, et ema saaks puhata. Iga ema vajadused on erinevad ja doula roll ongi pakkuda seda tuge, mida naine sel hetkel vajab. Mõni vastne ema vajab lihtsalt kedagi, kes ta ära kuulaks, mõni vajab nõuandeid imetamise või beebi hoolduse osas, mõni vajabki just abi igapäevategevustega toime tulemiseks ja teab, et ta saab vastsündinule pühendada ja lõõgastuda kui vanemad lapsed on turvaliselt hoitud.
Jõuamegi tagasi loo algusesse – me oleme kõik individuaalsed, abi leida saame me aga vaid siis, kui julgeme olla MINA ISE, kuulata oma vajadusi ja vajadusel ka abi küsida.
Kui sind huvitab sünni- ja peretoetajaks, doulaks õppimine, leiad võimaluse 2023. aasta sügisest tulla doula õppesse siit: https://www.tarkustekool.ee/pikad-oppeprogrammid/doula-pere-ja-sunnitoetaja-oppeprogramm/
Kui sul on mure oma rasedusega seoses, siis leiad rohkelt infot ja vajadusel ka raseduskriisi nõustajad siit: https://rasedus.ee/
Doulade kohta saad rohkem lugeda siit: https://doula.ee/
Pere-ja sünnitoetaja, massööri Karita Mikkoga vestles Kaia-Kaire Hunt
