Üks minu tuttav tunnistas hiljuti neljasilma vestluses, et on oma suhtest tüdinenud ja kaalub armukese soetamist. Tema lootus oli, et ehk väike kõrvalhüpe aitab suhtesse särtsu tuua, sest tegelikult on tema kaasa hea lapsevanem ja kaaslane, aga pinged on siiski ülepea kasvanud. Ma ei osanud esialgu nagu midagi selle asja peale kosta, pole minu asi ju öelda kellelegi, kuidas oma pereelu elada.
Aga üht ma paneksin siiski hingele igale paarisuhtes olevale inimesele. Tsiteerides klassikuid: “Sa vastutad kõige eest, mille oled taltsutanud.” Inimsuhete traaagika seisneb selles, et võtab aastaid, et õppida kedagi usaldama ja võtab vaid hetke, et hävitada midagi, mida pole enam iial võimalik täielikult taastada. Ei ole võimalik maha matta valu, mida tekitab reetmine kellegi poolt, keda oled jäägitult usaldanud. Igal teol, igal valikul on tagajärg… Ükskõik kui süütu võib tunduda tänane valik, Sa ei tea iial, kuna sellest võib saada Sinu elu suurim viga, mis jättis Su ellu jälje, mida Sa enam iial kustutada ei suuda, mis jättis Su ilma millestki, mida olid terve elu otsinud.
Me kõik oleme kõigest inimesed, meil kõigil on päevi, kus me tunneme, et meid ei armastata piisavalt, kus me tunneme, et meis endis pole enam piisavalt seda kirge ja särtsu, me kõik võime eksida ja teha vigu, aga kui suhe ei paku enam seda, mida nii jäägitult vajad, siis tuleb olla enda ja oma partneri vastu aus ja teine vabaks anda, Jah, see võib teisele lüüa noa südamesse, aga minu meelest on kümme korda hullem olla lihtlabaselt reedetud.
Oled Sa kunagi mõelnud, mis tunne see võib olla, kui ühel päeval avastad, et Sinu kallim on Sulle silma vaadates valetanud? Mis tunne võib olla astuda ruumi, kus Sinu kaasa on kellegi teise embuses? Mis tunne on teada saada, et kõik Sinu sõbrad ja lähedased on teadnud, aga Sinu eest varjanud, et oled ammuilma üleliigne? Oled Sa kindel, et Sa tahaksid seda tunnet tunda? Mina küll ei tahaks ja seetõttu ei tee ma seda ka kellelegi teisele.
Tegelikult on see kurb, kuidas üks vale, üks eksimus, üks hetk, kus me ei julge tunnistada oma eksimusi, võib saatuslikuks saada. Sa võid andestada, aga kui Sa ei suuda unustada, siis pole enam miski endine. Ma siiralt imetlen inimesi, kes suudavad unustada, andestada, õppida taas usaldama ning on valmis alustama puhtalt lehelt. Ma ei tea, kuidas inimesed seda suudavad, aga need, kellel on selline partner, peaksid enesele aru andma, et seda suudab vaid keegi, kes Sind tõesti jäägitult armastab ning see on õnnistus olla säärase inimese kõrval. Veel rohkem hindan inimesi, kes julgevad tunnistada oma vigu, kes oskavad paluda andestust, kellel jätkub südametunnistust ning selgroogu.
Mõtle, enne kui astud sammu ja kui oled teinud vea, siis jätkugu Sul julgust seda tunnistada, sest veale järgnenud vale on on tavapäraselt hullem ämber, kui viga ise.
