Me laseme läbikukkumise hirmul takistada ennast püüdlemisel selle poole, mida soovime. Tihtipeale ei taha me endale ega veel vähem teistele tunnistada, mida me tegelikult tahame. Arvame, et seda tehes peame midagi ka ette võtma ja siis võime ebaõnnestuda. Niisiis on ohutum üldse mitte teada, mida tahame. Oleks me imikutena niimoodi käitunud, roomaksime senimaani ja poleks öelnud oma esimest sõna suurest hirmust, et see võiks olla vale sõna.
Läbikukkumine ei ole oma olemuselt valulik või negatiivne. Teise nurga alt vaadatuna on see lihtsalt eduni viiv tagasisidestav protsess. Suurem osa inimestest, kelle ettevõtmisi on saatnud edu, on elanud üle korduvaid tagasilööke ning proovinud seetõttu pidevalt uusi lähenemisi.
