Läbikukkumine ei ole oma olemuselt valulik või negatiivne. Teise nurga alt vaadatuna on see lihtsalt eduni viiv tagasisidestav protsess. Suurem osa inimestest, kelle ettevõtmisi on saatnud edu, on elanud üle korduvaid tagasilööke ning proovinud seetõttu pidevalt uusi lähenemisi. Nad kasutavad „ebaõnnestumist“ tagasisidena, et midagi peaks muutma, mitte märgina, et neil oleks inimesena midagi viga. Vaata enda ümber – üldiselt on need niinimetatud edukad inimesed kogenud palju rohkem ebaõnnestumisi kui need, keda me nimetame läbikukkunuteks.
Kui pillad palli
Õpetasin varem lavakunsti õpilastele Alexanderi tehnika järgi rühti ja liikumist. Lavakunstimaailmas on palju pinget ja konkurentsi, mistõttu võib lõõgastumine nende jaoks keeruline olla, isegi kui nad teavad, et see aitaks neil paremini esineda.
Õpetasin neile kolme palliga žongleerimist, et nad õpiksid teadlikult lõdvestunud hoiakut hoidma. Alguses tõmbusid nad pingesse, sest nende suurim hirm oli pall maha kukutada – läbi kukkuda, nagu nemad seda mõistsid. Esimene samm oli sellest mitte välja teha. Iga kord, kui õpilane palli maha kukutas, lasin neil pöörduda teiste poole ning rahulikult ja võimalikult lõbusalt öelda: „Pillasin ühe maha!“ Muidugi mängisid nad esinejatena selle kaunilt välja. Nad korjasid palli nagu muuseas aegsasti maast üles ja alustasid uuesti. Rõõm oli näha, kuidas nende jäikus asendus selle vaatenurgaga harjudes laiade naeratustega. Ja kuulda, et nad kasutasid seda ka väljaspool tundi esinemisproovides ja muudes olukordades. Muide, enamik neist õppis žongleerima ja seda nautima.
Järgmine kord, kui tunned, et muutud jäigaks või hakkad endaga pahandama, sest midagi läks viltu, ütle endale naeratusega: „Pillasin ühe maha!“. Korja end maast üles ja alusta uuesti.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Duncan Coppocki raamatust „Avasta oma mina jõud“.
