Kui see on reaalsus, et selleks, et iseennast motiveerida pean end teistega võrdlema, siis on minu jaoks enda sees midagi mööda, valesti. On täiesti loomulik vajada ja leida inspiratsiooni väljastpoolt iseennast, seda tõuget. Aga kui see tõuge on pidevalt vajalik, siis millal see muutus iseendast algab? Kas see muutus üldse on sisemine soov? Sellised küsimused tekkisid mul selle peale.
See filosoofia, mida ma viimastel aastatel olen õppinud ja loonud enda sisse (tänu Siimule), viib minu keskendumise eelkõige iseendale, iseendasse. Ja see on ka see koht, kust muutust alustada. Kui minu siiras soov on teha muutust näiteks oma kaaluga seoses, siis leian iga päev kasvõi pool tundi, et sellega tegeleda. Kindlasti alguses tuleb end lükata (või mina pidin), aga iga päevaga läks see järjest kergemaks ja nauditavamaks.
Ka täna pärast pikemat jooksu ja väikseid jõuharjutusi nentisin Siimu mõtet, kui pole elu sees trenni teinud ja lihastes keha omanud, siis esimeseid tulemusi tuleb pikemat aega oodata (nii ka minul oli), kuid kui juba on mingi treening all, siis uuesti alustades on muutused kiiremini näha. Ehk siis ka seda vabandust mul enam pole, et tulemusi ju ei tule. Tulevad küll kui ma ise selle nimel tööd teen.
Ja nii ongi, muutus algabki iseendast, iseennast mõtete ja tegudega muutes ja lükates ning tehes seda, mille poole sa soovid liikuda.
Illustreerimiseks lisan ühe ehtsa ja ilma photoshopita pildi poole aasta tagusest reisist Egiptusesse.
Autor: Maris Saar, hüpnoterapeut
Allikas: Hüpnoos.ee
Vaata lisaks kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Maris Saare ja Siim Sildoja raamatut “Elu muutev hüpnoos”.
