Kui on näha, et suhe ikkagi ei toimi, tuleb lahku minna. See on valus mõlemale poolele, aga paratamatult kannatab üks pool rohkem. Olen olnud mõlemas rollis – olen ise saanud haiget ja minu otsus on teinud haiget. Olen olnud ka olukorras, kus mul on teisest nii kahju olnud, et olen suhtesse jäänud, ehkki süda on öelnud, et see pole õige. Olen kuulanud mõistust ja lahkuminekuga venitanud, aga lõpuks on see otsus tulnud ikkagi ära teha.
Kõige raskemal lahkuminemise perioodil on seda raske uskuda, aga hoolimata kõigest tuleb usaldada elu, sest elul on palju ilusaid üllatusi varuks, kui sa vaid muudad vaatenurka. Võib-olla see pole maailma lõpp, vaid hoopis algus? Tuleb lihtsalt süda avada ja elu usaldada. Kui sa ei pane voogu kinni ja suudad isegi haavatuna südame lahti jätta, tulevad su ellu uued võimalused ja palju ägedamad kogemused. Kui sa paned südame lukku, võid elu lõpuni üksi jääda ja rääkida, et ah, mul pole kedagi kõrvale vaja. Tegelikult on ju tore, kui keegi on. Koos arenemine on äge.
Kellestki lahtilaskmise oskus on elu vastuvõtmise oskus. Kui oled üksi jäänud, siis tunne läbi kõik tunded, mis üles tulevad, ära suru neid maha ega peida, vaatle neid. Lase need endale täiega peale tulla ja nuta, kurvasta, karju patja, tee mida iganes, et need tunded endast välja saada. Kui see ei aita, leia terapeut, kes oskab sind tunnetega kontakti saamisel ja vabastamisel aidata.
Minu elus on olnud periood, kus ma sain mõistusega aru, et pean lahti laskma, aga ma ei osanud ja tegelikult ka ei tahtnud seda teha. Panin südame lukku ja marineerisin oma kurbuses, sest mulle tundus, et temast paremat naist ei tule mu ellu enam kunagi. Ühel hetkel ütles süda: „Stopp! Väärtusta ennast ja liigu edasi!“. Ja nii kui ma enam ei võidelnud ja lahti lasin, hakkasid head asjad juhtuma.
Tommy Hellsteni raamat „Saad kõik, millest loobud“ räägib samast asjast – lase lahti ja sulle antakse veel midagi palju paremat. Jah, võib-olla ei tule sama inimene sinu juurde tagasi, aga sel juhul tuleb keegi, kellega sul on palju põnevam ja huvitavam koos olla. Võib ka juhtuda, et inimene, kes otsustas sinu juurest ära minna ja üksi edasi liikuda, tunneb, et sa oled lahti lasknud ja hakkab uuesti huvi tundma. Olen ka seda ise kogenud.
Üks olulisemaid asju elus on vaatenurga muutmise oskus. Igale olukorrale saab läheneda mitmest küljest, küsimus on selles, millisele sa keskendud. Kujuta ette, et see olukord, kus sa oled ja mis sulle meelehärmi valmistab, on foto, mida hakkad Instagrami postitama. Kas sa paned sellele pildile peale tumedates värvides filtri, nii et kõik tundub ikka täitsa metsas olevat, või tõmbad filtri heledamaks ja näed, kui palju valgust selles olukorras tegelikult on. Vaatle seda olukorda läbi mõlema filtri ja sa saad aru, kus on õppetund ja kus võimalused.
Ka üksi olemine on võimalus. Võimalus areneda ja endaga sõbraks saada. Miskipärast on ühiskonnas selline arvamine, et kui sa oled üksi, on sul midagi viga, sa pole õiget kaaslast leidnud ja üldse on üksi olemine väga halb. Ma ei ole nõus. Üksi olemist on vaja kogeda igal inimesel. Mõni peab viis aastat üksi olema, enne kui saab endaga nii hea kontakti, et on valmis enesekindla ja teadliku inimesena suhtesse minema.
Olen nõus, et paarina on äge koos areneda, aga areng peab käima seestpoolt väljapoole – paarisuhe ei saa areneda, kui su enda sees on kaos. Rahu ja korrani enda sees jõuad kõige paremini üksi olles.
Autor: Tiit Trofimov
Allikas: Tiit Trofimov „Lõpp on algus“, kirjastus Pilgrim
