Asjad on … enam-vähem. Nad pole sama hullud kui kunagi ammu – enne siin kirjeldatuga alustamist –, aga elul puudub õige vunk. Asi on selles, et kui elu mõnda aega edukalt kulgeb, siis sa harjud sellega ära ja arvad, et see jääbki nii. Kalduvus pidada viimasel ajal toimuvat kestvaks. Kui asjad lähevad kehvasti ja oled neisse ülepeakaela mattunud, siis tundub, nagu need jääksidki alatiseks nõnda. Sa ei suuda ette kujutada väljapääsuteed. Kui asjad kulgevad hästi, siis sa arvad, et nii saab see olema ka edasipidi.
Seega ma küsin endalt: aga kui ma vaataksin sügavamale, et miks ma end kehvasti tunnen, et miks mu elu ei tundu enam nii suurepärane? Kui sa oled suurepärast elu kord kogenud ja tead, et see on võimalik, siis peaksid tegema kõike, mis on su võimuses, et seda tunnet säilitada. See on lihtsalt liiga hea, et sellest loobuda.Vastuseks on – ma olen laisk.
