Seega ma küsin endalt: aga kui ma vaataksin sügavamale, et miks ma end kehvasti tunnen, et miks mu elu ei tundu enam nii suurepärane? Kui sa oled suurepärast elu kord kogenud ja tead, et see on võimalik, siis peaksid tegema kõike, mis on su võimuses, et seda tunnet säilitada. See on lihtsalt liiga hea, et sellest loobuda.
Vastuseks on – ma olen laisk. Kui ma olin haige, siis keskendasin oma meelt meeleheitliku intensiivsusega. Aga kui elu muutus heaks, siis hakkasin sellega lihtsalt kaasa kulgema. Lasin meelel triivida tagasi tavapärasesse olekusse. Unustasin mediteerimise päevadeks, siis nädalateks. Enda armastamisest sai midagi, mille olemasolu ma eeldasin, kuid ma ei töötanud enam selle nimel.
Nüüd olen jõudnud olukorda, kus vana ahel hakkab korduma. „Ma armastan end“ kõlab juba kummaliselt. Ma olen hakanud otsima vähem võimsat sõna, mis tunduks õigem. Aga kui armastus pole õige, ei saa seda olla ka ükski muu sõna.
Irooniline on, et samas ma aga jagasin seda tõde oma sõpradega. „Armasta end,“ rääkisin ma neile, „sest vaata, kui palju kasu mina sellest sain. See töötab. See töötab päriselt.“ Mis on ju tõsi. Aga kas keegi tahaks saada finantsalast nõu mehelt, kes vaevu ots-otsaga kokku tuleb?
Seega pean ma endalt küsima: kui ma end tõeliselt ja sügavalt armastaksin, siis mida ma teeksin? Ma armastan seda küsimust. Selles pole mingit ohtu, pole õiget ega vale vastust, vaid üleskutse leida tõde oma praeguses olemishetkes.
Vastus on lihtne: ma pean pühenduma harjutamisele. Ja ma tahan jagada ka järgmist asja, mille selgeks õppisin: kui asjad lähevad hästi, siis ära lepi vaid kaasakulgemisega. Kerge on head tervist soovida siis, kui sa oled haige. Aga sa pead sama valvsaks jääma ka siis, kui kõik läheb hästi.
Kui aus olla, siis see hirmutab mind veidi. Kui oled alustanud madalpunktist ja oma elu toimima saad, siis tundub see suurepärane. Aga kui elu juba hästi kulgeb ja sa üha edasi harjutad, siis kui heaks võib su elu viimaks muutuda? Kas ma suudan sellega toime tulla? Kas ma üldse väärin seda?
See on trikk, mida meie ahvimeel meile mängib. Seega pean naasma küsimuse juurde: kui ma end tõeliselt ja sügavalt armastaksin, siis mida ma teeksin? Vastus on lihtne: ma lendaksin. Lendaksin nii kõrgele, kui vähegi võimalik. Ja siis veel kõrgemale.
Vabandage mind nüüd korraks, ma lähen mediteerima.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kamal Ravikanti raamatust „Armasta end, nagu su elu sõltuks sellest“.
