See, millisel viisil noor paar otsustab lapsi saada, on erinev. Mõned inimesed saavad tuua ideaalselt toimivasse harmoonilisse peresuhtesse juurde uue ilmakodaniku, kellega saaks oma suurt armastust jagada. Teised aga üritavad lapse ilmaletoomisega parandada kiivakiskuva suhte kvaliteeti. Kolmandal juhul aga tuleb laps ilma vanematepoolse planeerimise või soovimisetagi.
Milline iganes on paarisuhe, kuhu laps sünnib, peavad vanemad juba raseduse planeerimisest alates endale teadvustama – lapse saamine muudab omavahelised suhted keerulisemaks, lisab pereellu kõvasti stressi ja võib muuta seni tugeva paarisuhte toimimatuks. Vastupidi ei juhtu peaaegu kunagi, kuigi sageli loodetakse, lapse saamine parandab mehe ja naise omavahelist suhet, jääbki see vaid lootuseks.
Võõrandumine algab juba raseduse ajal
Mehe ja naise omavaheline võõrandumine võib alata juba raseduse ajal. On loomulik, et naine keskendub raseduse ajal oma tulevasele lapsele, tõmbub endasse ja püüab valmistuda emaduseks. Paarisuhtele avaldab mõju ka seksuaalne aspekt, mis raseduse ajal ja sünnituse järel tihti kannatab. Esiteks võivad nii mees kui naine tunda, et naise muutuv keha ei ole nii atraktiivne kui nende suhte alguses, teiseks kogevad last ootavad vanemad mõnikord psühholoogilist tõrget seksida “lapse juuresolekul”, olgu selle taga siis hirm loodet kahjustada või mingit sorti kultuurilised tõekspidamised selle kohta, et rasedusega seksuaalsus kokku ei käi.
Isale on rasedus keeruline aeg – ootab ju temagi oma järeltulija sündi, aga ometi on raseduse jooksul laps mehele vähem reaalne kui naisele. Kaasa tähelepanu tuleb nüüd jagada tulevase beebiga, olla emale toeks, tulles samas ise toime oma tunnete ja ebakindlusega, mis kaasneb isarolli omaks võtmisega. Tuntud Taani pereterapeut Jesper Juul väidab, et lapsesaamine tähendab mehe jaoks kukkumist pere hierarhias (naise silmis) esimeselt kohalt teisele, kui saadakse teine laps, langeb isa kolmandale kohale jne.
Naine on olnud raseduse ajal tihedas kontaktis oma beebiga ja see side jätkub ka pärast sünnitust. Lapse jaoks on selline väga tihe side emaga esialgu just see, mida ta vajab, aga mõlema vanema heaolu ning ka lapse ja tema isa suhte huvides edaspidises elus, on vajalik, et vanemad suudaksid endale teadvustada – beebi on mõlema oma, mõlemal vanemal lasub võrdne kohustus tema eest hoolitseda ning mõlemal vanemal on võrdne õigus temaga tegeleda.
Kui seda põhimõtet ei järgita, tekitavad vanemad olukorra, kus laps tuleb nende vahele.
Esiteks juhtub sageli, et isad ei suuda suhestuda lapsega enne kui ta hakkab liikuma ja rääkima, mistõttu tunnevad tulevased emad end raseduse ajal ja beebiga üsna üksikuna. Mees tajub, et varem talle kuulunud armastus ja tähelepanu läheb jagamisele beebiga, naine on hõivatud lapsele mõtlemise ja tema eest hoolitsemisega, mehelt nõutakse toetust, abi, tuge, aga vastu saab ta esialgu üsna vähe.
Mees “põgeneb”
Paljude meeste loomulik reaktsioon selles olukorras on põgeneda. Leidub muidugi ka neid isasid, kes tõesti pere maha jätavad, aga tavalisem on põgenemine töösse (et teenida piisavalt raha pere jaoks), sporti (et olla heas vormis oma pere jaoks), sõprade või hobide juurde (et nautida veel viimaseid vabu hetki ja olla hiljem rohkem olemas oma pere jaoks) jne.
Isale tuleb anda võimalus lapsega tegeleda
Võõrandumise protsessi toetab ka emade käitumine – pärast seda kui naine on last üheksa kuud oma südame all kandnud, elanud ja hinganud emaduseks valmistudes ja keskendunud kogu see aeg pisikesele, soovib ta seda tihedat sidet jätkata ka pärast sünnitust, ega pruugi olla valmis lapse eest hoolitsemise kohustusi ja rõõme isaga jagama.
Suurem osa naisi teeb seda täiesti alateadlikult – kui laps teeb häält, siis ema hüppab esimesena püsti, tormab juba esimesena mähkmeid vahetama, ärkab teda öösel kussutama ja imetama jne. Selle asemel, et julgustada meest lapse eest hoolitsema, võtma osasid kohustusi enda kanda, tunneb värske ema vajadust tõestada, et ta on osav ja hea ema. Samal ajal tunneb ta ju ka seda, et isa on emotsionaalselt kaugemal, tegeleb rohkem tööga. Niiviisi juhtubki, et isa, kes tunneb end ehk vastsündinu eest hoolitsemisel kohmakalt, varsti enam ei trügigi ema ja lapse privaatmaailma.
Kui vanaema tuleb vahele…
Kirjeldatud olukorda saab veelgi hullemaks teha – taas parimate kavatsustega – lisandub pilti mõnikord ka vanaema. Kui naine tunneb end üksikuna, püüdes olla maailma parim ema ja samal ajal tajudes, et tema mees on emotsionaalselt kaugenenud, ja mees tunneb end ebakindla, teisalt aga kõrvaletõrjutuna, võetakse suure rõõmuga vastu vanaema abi – nii turvaline ja tore on, kui keegi kogenum lähedane inimene tuleb ja toetab, aitab ja õpetab. Koos kaasaga oma lapse eest hoolitsedes õpitakse last ja tema vajadusi tundma koos, kui aga pilti lisada võimukas ja kõike oskav-teadev vanaema, siis on suur oht, et sellele tugevale naiste ühisrindele isa enam end vahele segada ei taha. Alguses tundubki rohkem aktsepteeritav, et isa on beebiga tegelemisel natuke passiivsem kui ema (enamasti käib ju isa ka tööl), ent meeles tuleb pidada, et kui beebieas lapsekasvatusest kõrvale jäädakse, on hiljem raske asuda täiel mahul oma osa täitma lapse eest hoolitsemisel ja temaga tegelemisel.
Igapäevane elukorraldus muutub
Tita majja tulek muudab ka vanemate igapäevast elukorraldust. Kui varem käisid mõlemad partnerid tööl ja osalesid ka kodustes toimingutes üsna võrdselt, siis ühe vanema (harilikult ema) koju jäämine muudab ka rolle parteritena.
Mitu ema on nõustamisel kurtnud, et mees tuleb õhtul töölt ja tusatseb – “Päev otsa oled kodus olnud, mitte midagi sul teha pole, aga tube ei suuda ikka korda teha, isegi süüa pole teinud!”. Ise eemal viibides ja oma tähtsaid tööasju ajades, tundub et lapsega kodus olles on palju vaba aega – kiputakse ju pidama lapse kasvatamist puhkuseks vanemale.
Tegelikult aga võib väike laps võtta kogu tähelepanu, jõu ja aja ära, nii et emal oleks vaja hoopis isa või kellegi teise abi majapidamistööde juures – küllap rohkemgi kui varem töö kõrvalt kodu korras hoides.
Vestlusteemad kitsenevad
Nagu varemgi, tahaks partnerid õhtul arutada oma päevasündmusi. Ema päev koosneb nüüd lapsest – mis ta tegi, kuidas ta isu oli, kas ta magada tahtis, võibolla on näole tekkinud mõni täpikene, mis emale muret tekitab jne. Isale on jätkuvalt tähtsad tööasjad, ta on kodust väljaspool aktiivne ja sooviks rääkida oma päevast, muredest ja tegemistest. Mitu tundi juttu tita söögiisu, täpikeste ja mähkmevaliku teemal võib tunduda veidi tühine. See omakorda solvab noort ema – näib, nagu mees ei hooliks oma lapsest ega perest.
Tuleb leida aega teineteise jaoks
Vanematel on ka beebi kõrvalt hea leida aega omavahel olemiseks, ühiste asjade tegemiseks ja teineteisega suhtlemiseks. Väga hea, kui on mõnikord võimalik kasutada usaldusväärse hoidja abi, kes vanematele natuke omaette olemise aega annab. Jesper Juul rõhutab, et pärast lapsevanemateks saamist on oluline jälgida, milliseid rolle partnerid suhtluses teineteisega kasutavad – kui lapsele ollakse ema ja isa, siis omavahel lapse- ja pereprobleeme arutades tuleb hoolega silmas pidada, et käitutakse partneritena, mehe ja naisena, mitte ei jääda kinni lapsevanemarollidesse.
Paarisuhte toimimisse tasub panustada – õnnelikel vanematel õnnestub kasvatada ka õnnelikke lapsi.
Soovitused emale:
- Kaasa isa lapseootuse protsessi – kutsu ta perekooli loengutesse, arsti juurde ja lapse asjade hankimise poeretkele.
- Lase ka isal imiku eest hoolitseda, toeta ja julgusta teda selle juures. Usalda oma partnerit – isegi kui ta sinu arvates soojendab toitu valesti või paneb lapsele selga valed riided – sellest pisikesest apsust on palju olulisem see, et isa saaks tunda end isana kompetentsena ja tema soov lapse eest hoolitseda ei raugeks ema valvsa ja kriitilise silma all.
- Pea meeles, et vaatamata tähtsale uuele emarollile, vajab mees sinus ikkagi partnerit, naist, oma kallimat, kellega ta on kord suhtesse astunud. Hoolitse, et sa temalt seda inimest ära ei võtaks.
Soovitused isale:
- Osale aktiivselt lapseootuse protsessis. Lisaks sellele, et käid koos naisega perekoolis, arsti juures ja poes, otsi ise aktiivselt võimalusi lapse tulekuks valmistuda – võid lugeda temaatilisi raamatuid, teha netiotsingu ja selgitada välja, milline on kõige parem turvahäll või otsustada, kas beebi toa peaks värvima kohupiimavärvidega või on tavalised OK.
- Hoolitse beebi eest kohe tema sündimisest alates – võta enda hooleks kodus olles temaga tegeleda, mähkmeid vahetada, öösel teda uinutada jne. Mis siis, et tundub, et ema tahab seda ise teha ja oskab paremini – beebi on mõlema vanema oma ja tugeva suhte loomist on hea alustada lapse sünnist peale.
- Aita naisel säilitada lisaks emarollile ka naiserolli.
