Kui pole enam võimalik kannatada, siis see näitab, et suhtes või perekonnas pole kõik korras ja selleks on olemas omad põhjused, mida kaks inimest pole suutelisad muutma, sest näitavad pidevalt teineteisele kui ebaõnnelikud nad on koos olles.
Kogunud pretensioonid, süüdistused ja kriitilisus oma partneri suhtes räägib sellest, et kogunenud probleemid ei ole leidnud lahendust. Selle tõttu laguneb emotsionaalne kokkusobivus ja pooled hakkavad teineteisega võitlema. Nad pole võimelised rahulikult probleeme arutama, nad on hõivatud emotsionaalsete pursetega ja ei saa leida kompromisse või leppida.
Ühine ruum, kus elavad kaks inimest, muutub lahinguväljaks, kus mõlemad pidevalt ründavad või ennast kaitsevad. Inimesed elavad pidevalt stressis, sest pole aega mõelda ega teha vajalikke muudatusi. Kogutud rahulolematus muutub ärrituseks ja edasi emotsionaalseks agressiooniks (rääkimata füüsilisest vägivallast). Inimesed tunnevad, et nad elavad miiniväljal, mis lammutab lähedust partnerite vahel ja mõjutab hingelist tervist. Kui puuduvad inimeste poolt tehtavad muudatused, siis justkui iseenesest midagi ei muutu.
On olemas kaks tähtsat põhjust: Inimene loob suhet valede ettekujutustega kooselust või siis puudub kokkusobivus muudel individuaalsetel põhjustel. Tekkib situatsioon milles päevast päeva kordub sama, inimesed midagi ei muuda ja üritavad panna vastutust teineteise õlgadele. Kui partnerite vahel tekkivad probleemid, kuid nad loodavad, et miski iseenesest muutub paremuse poole, nad ei vastuta loodud suhte kvaliteedi eest. Kui inimesed on isolatsioonis see mis on varem olnud ebameeldiv näitab ennast võimsamalt ja selle eest ei saa põgeneda, sellega tuleb midagi teha. Või inimesed hakkavad koostööd tegema või jätkavad võitlemist. See näitab ka seda kuidas inimesed teineteistesse suhtuvad, kas nad tahavad olla koos või see on lihtsalt harjumus või vajadus. Perekonnaväärtused ei saa tuua muudatused paremuse poole, kui inimesi rohkem miski ei ühenda, ehk lähedust ei saa luua, puudub vundament.
Koos on halb aga lahku minna on hirmutav. Hirmu lahkuminemise ees võivad põhjustada majanduslik ja materiaalne sõltuvus, stereotüübi mõju “lahkuminek on lastele halb”, ohvri seisund, oskamatus võtta vastu otsuseid ja vastutust enda elu eest. Hirm suureneb veel kui keegi partneritest ähvardab, šantažeerib, manipuleerib, selle asemel, et muuta suhet või lasta vabaks ja lõpetada. See räägib vaid sellest, et inimene on ohver ja ei saa realiseerida enda õigust valida ja hirm halvab.
Kui inimene tunneb, et on kaitsetu, muretseb, tunneb ohtu, viitab sellele, et suhe on toksiline ja ei sobi kooseluks. Kui partner tihti süüdistab, langeb teise partneri enesehinnang, pidevate konfliktide tõttu kaob usaldus ja turvatunne. Kui puudub usaldus, siis lähedased suhted pole võimalikud. Kui inimene ületab enda hirmud ja vabaneb sõltuvusest, kui ta üritab ümber hinnata toimuvat, siis on tulnud aeg võtta vastu rasked otsused. Tuleb mõelda, kuidas vabaneda materiaalsest sõltuvusest, kuidas saab olla vastutav enda elu eest ja endale tagada materiaalset vabadust, selle asemel, et jääda oma hirmudesse.
Tuleb tunnistada lihtsaid asju, et lapsed ei saa õnnelikuks, kui vanemad mõnitavad teineteist ja ei suuda koos elada. Tuleb lubada endale õigust lahku minna ja mitte sõltuda oma partneri valikutest ja manipulatsioonidest, võtta vastutust enda elu eest ja mitte süüdistada partnerit selles, et on tekkinud selline olukord. Väljapääs on alati olemas. Abielus ja kooselus vahel ikka juhtuvad kriisid, see on normaalne. Normaalne ei ole see, kui inimesed ei saa väljuda kriisist, vaid jooksevad selle eest tööle ja ei tee mingeid järeldusi. Kui mõlemal on soov säilitada suhet, siis tuleb taastada usaldus ja parandada vead, mis on tekitanud probleeme. Kui inimesed ei oska teha järeldusi “miks meie kooselu on hävinud”, siis lähedust pole võimalik taastada.
Autor: Õnnelik suhe on teadlik pühendumine
Karmalised ja vaba tahte suhted
Mis on elu õppetunnid ja kuidas neid omandada?
