Kogu meie ühiskond tegeleb igapäevaselt sellega, kuidas muutuda tugevamaks, jääda võitjaks, olla valmis end ja oma lähedasi kaitsma. Kõigest sellest kumab minu jaoks välja eestlaste sügavale hinge peidetud häbi olla inimlik, olla õrn, olla haavatav. Ometi me ju kõik oleme seda.
Meie omavaheline suhtlus on täis pikitud informatsiooni, hinnanguid, moraalseid tõekspidamisi, kriitikat, arvamusi ja arvustusi. On harv juhus, kui kohtumise käigus jagatakse killukest “meie”- tunnet, väljendatakse oma sisemist ebakindlust, julgetakse välja näidata nõutust. Väärtusteks peetakse enesekindlust, läbilöögivõimet, hakkamasaamist olenemata valmisolekust seda kõike kehastada või omamata emotsionaalset küpsust selle kõige pakkumiseks.Igaühel on õigus oma arvamusele, aga kas see tähendab ühtlasi õigust oma isiklikust arvamusest lähtuvalt kohe ka hukka mõista?
