Kui julged olla haavatav, siis julged ka elada

Kogu meie ühiskond tegeleb igapäevaselt sellega, kuidas muutuda tugevamaks, jääda võitjaks, olla valmis end ja oma lähedasi kaitsma. Kõigest sellest kumab minu jaoks välja eestlaste sügavale hinge peidetud häbi olla inimlik, olla õrn, olla haavatav. Ometi me ju kõik oleme seda.

Meie omavaheline suhtlus on täis pikitud informatsiooni, hinnanguid, moraalseid tõekspidamisi, kriitikat, arvamusi ja arvustusi. On harv juhus, kui kohtumise käigus jagatakse killukest “meie”- tunnet, väljendatakse oma sisemist ebakindlust, julgetakse välja näidata nõutust. Väärtusteks peetakse enesekindlust, läbilöögivõimet, hakkamasaamist olenemata valmisolekust seda kõike kehastada või omamata emotsionaalset küpsust selle kõige pakkumiseks.

Igaühel on õigus oma arvamusele, aga kas see tähendab ühtlasi õigust oma isiklikust arvamusest lähtuvalt kohe ka hukka mõista? Meenub siiani kestev furoor presidendiproua suvise hetke osas. Kuhu me välja jõuame, kui kogu riik üksikisiku tasandini läheb “Kindlalt edasi!” hoolimata minejate või mahajääjate valmisolekust, tunnetest ja vajadustest? Meenub peaministri valmisklipp.

Kogu selles väärtussüsteemis kumab minu jaoks välja eestlaste sügavale hinge peidetud häbi olla inimlik, olla õrn, olla haavatav. Ometi me ju kõik oleme seda. Kuid mida head sünnib neist halvustavalt “naiselikeks ja pehmeteks väärtusteks” peetavatest kvaliteetidest? Olla inimlik, tähendab kuulata iseenda ja ümbritsevate inimeste vajadusi. See tähendab võtta aega, et olla empaatiline, päriselt kohal ja päriselt kuulata. Olla inimlik tähendab näha eelkõige ühendavat ja inimlikku meis kõigis ja alles siis näha ka erinevusi, mis on vastupidine inimesi erisuste põhjal rollide kaupa sildistamisele. Olla õrn tähendab olla vastuvõtlik, tundlik ja mahe. See on võime osata märgata pisemaidki märke – kuivanud lille aianurgas ja teda kasta, lapse peidetud pisarat ja minna teda lohutama, väljaütlemata sõnu ja märgata selle taga peidus olevat soovi. Olla haavatav tähendab olla avatud, kaitsemüürideta ja ehe. Just siin, meie haavatavas ja hapras olemises, sünnivad loovus, kunstiteosed, muusika, innovatsioon, muutused ja taipamised. Inimesed, kes on kontaktis oma hapruse ja haavatavusega seda häbenemata või peitmata, on loonud maailma hindamatuid väärtusi. Siinkohal meenuvad Arvo Pärt, Ilmar Raag, Pärt Uusberg, Marju Kuut, Kristiina Ehin, Jaan Tätte, Vahur Kersna, Siiri Sisask, Epp Maria Kokamägi.

Olla inimlik, õrn ja haavatav on kõike muud kui mugav, turvaline või etteaimatavate tulemustega. Aga sellest hoolimata niivõrd vajalik, inimesi ühendav ja ühiskonda rikastav.

Mina olen koos oma kalli partneri Ott Ojametsaga loonud ettevõtte Embassy of Education selleks, et pakkuda võimalust õppida võõrkeeli viisil, mis võimaldavad inimestel tunda end hästi ka siis, kui nad teevad vigu, tunnustada end pisikeste edusammude mitte suurte saavutuste eest, tunda end oma õpingutes toetatuna, tunda sundimise ja hindamise asemel mõistmist ja abi, kogeda vabadust, rõõmu ja mängulisust ning mitte tuupida, tunda õhinat ja motivatsiooni isiklikest valikutest mitte töötada läbi hulgaliselt asjassepuutumatuid teemasid. Me oleme selle ettevõtte loonud, et inimesed saaksid kogeda seda, mida meie ise oleme igatsenud ja mitte kogeda saanud. Me oleme seda kõike teinud nullist alates kahekesi, leiutades kõik viisid ja võimalused ning kõik tooted ja teenused. Me oleme selle käigus ise iga päev õppinud, end ümber kohandanud, uusi asju mõistnud, asju uutmoodi tegema hakanud, oma vigadele otsa vaadanud ja ikka jälle edasi tegutsenud. Me oleme teinud asju kardinaalselt teisiti, kui meile on nõu antud või ettevõtet luues tavapäraselt tehakse. Me oleme riskinud, katsetanud, proovinud, tühistanud, uuendanud, naernud, nutnud, alla andnud ja siis jälle edasi astunud. Me oleme olnud tundlikud, haavatavad, õrnad, inimlikud, ekslikud, algajad ja järjekindlad. Meid on palju kritiseeritud, hukka mõistetud ja tagasi lükatud, aga meid on palju ka tunnustatud, tagasi kutsutud ja aidatud. Ma olen oma isikliku tõe ja maailmapildi kokku kirjutanud ka raamatuks riskides ühtlasi kõigi inimeste hinnangutega minule ja minu kirjutatule.

Minu soov on, et alustades oma lähisuhetest peres, sõpruskonnas, kollektiivis, võtaksime kokku julguse ja näitaksime oma õrnust, haavatavust ja ebatäiuslikkust iga päev natuke rohkem. Me keegi ei julge olla esimesed, aga esimese julgusele on alati järgnejaid. Me oleme juba aastasadu kogenud, et kaitsevalmidus, ebamäärase vastasega tulevikuvõitluseks relvastumine, kalgistumine ja südame kõvaks tegemine on viinud lakkamatute tülide, sõdade, arusaamatuste ja inimeste ning riikide kaugenemiseni. Eitades oma õrna ja tundlikku loomust, ei luba me meestel välja näidata oma emotsioone ja nutta, ei luba me oma lastel käituda vabalt ja vastavalt nende intuitsioonile, ei luba me riigimeestel jätta tegemata halvad otsused, kes riskiksid siis sellega välja näidata oma ekslikkust ja ebakindlust. Eitades oma haavatavust ütleme me paratamatult jah vägivallale, sest iseenese eitamine on vägivald iseenese suhtes, millest hargneb kõik muu. Elada häbis olla inimene, inimlik ja intiimne, ei ole võimalik tunda elust rõõmu ega jagada omavahel armastust.

Julgeda olla haavatav tähendab olla ääretult julge, kuna näidatakse välja oma tõeline ja sügav pale. Julgeda näidata välja oma tõeline pale, võimaldab luua meil kõigil omavahel lähedasi ja intiimseid kontakte, mida me kõik eluks vajame ja nii väga südamesopis igatseme. Julgeda olla haavatav on julgus elada ja armastada ilma garantiideta.

Autor: Hedvig Evert

Hedvig Evert on Embassy of Education© asutaja, suhtlusõppemängude CONTACT© Game ideeline autor, õnnelikkuse metoodika koolitaja ja raamatu “Õnnekunstnik” autor.

www.hedvigevert.com

Seotud